21. märts - kontakttund

Mis puudutab seda küsimust, millist õpikäsitust rakendaksin mina haridustehnoloogina, siis mul ei ole selleks konkreetset vastust. Näiteks vahest on väga keeruline tõmmata selget piiri konstruktivistliku ja kongitivisliku õpikäsituste või humanistliku ja konstruktivistliku õpikäsituste vahel. Puhtalt biheivioristlik - kindlasti mitte, kuid ka ilma selleta ei ole võimalik tehnoloogilisi asju õppida, see tähendab tuleb kombineerida. Millega siis? Kombineerida tuleb inimese tahtmisega saada uusi teadmisi, tema võimekusega toimetada nii öelda isiklikus arengu tsoonis, kus ta parasjagu asub. Inimene peab läbi proovima ja harjutama seda, mida ta vajab oma arenguks ja lähima eesmärgi saavutamiseks. Ma kaldun ikkagi kognitivistliku ja konstruktivistliku õpikäsituste poole. Kokkuvõtteks öeldes leian, et teadmine erinevatest õpikäsitusest annab väga palju õpetajale, kes on vähegi võimeline ennast analüüsima parima õpetamisviisi nimel.
Ülesanne (filmimine) ei olnud keeruline, kuna meeskonnal oli ühine arusaam kognitiivsest õpikäsitusest. Stsenaariumi idee oli varem olemas, operaator tegi oma tööd väga osavalt, näitlejad mängisid suure innustusega. Väga positiivne kogemus, mille tulemusena on käes väga head ja selged näited erinevatest õpikäsitusest (lõpuks ometi teooria on visualiseeritud!).

Mina haridustehnoloogina kindlasti rakendaksin kõiki õpikäsitlusi. Konkreetselt millist, arvan, et see sõltub olukorrast ja inimestest. Näiteks, kui ma teen kellegagi individuaalselt tööd ja inimesel on mulle konkreetsed küsimused (näiteks küsib ta "Kuidas teha tööd Movie Makeris"), siis saan panna punkt-punkti haaval kirja, kuidas samm-sammult alustada ja siis edasi liikuda. Ja õpilane teeb iseseisvalt kodutööd ja uurib tegevusi edasi. Samas kui on grupp inimesi saab panna nad koos tööle, kus igaüks hakkab "Movie Makeris" avastusi tegema ja seda teistega jagama.jne.
Ülesande juures minu jaoks ei olnud midagi keerulist ega rasket. Ma ise ei ole kunagi erinevatele õpikäsitlustele mõtelnud, siis oli väga huvitav meenutada kõiki kursuseid ja õppimisi , et meenutada, milliseid õpikäsitlusi seal oli kasutatud. Kergemaks tegi ülesande lahendamine kindlasti see, et ülesannet oli juba varem tutvustatud ja see oli kodus läbi mõeldud.
Erinevate õpikäsitluste tundmine aitab õpetajal oma õppetööd korraldada. On suur erinevus, kas panna õpilased tööle grupina, kus kõik saavad avaldada oma arvamust, kus hakkavad ideed kasvama ja arenema, või lasta õpilasel üksi midagi välja mõtelda. On ka erinev õpetamine see kui õpetaja on tarkuste jagaja või õpetaja ja õpilane arenevad koos üksteist täiendades jne.

Tunnitöö on hea näide sellest, kuidas toetada teooria ja praktika vaheliste seoste loomist .
Mina haridustehnooloogina ei vali ühte ja kindla õpikäsitust, arvan, et iga õpetaja peab olema erinevate õpikäsituste asjatundja ning rakendada neid oma töös lähtudes eesmärkidest ning konkreetsest olukorrast. Arvan, et on olukordi, kus eesmärkide saavutamiseks korraga võib mitu õpikäsitust kasutada.
Ülesanne ei olnud keeruline, kuna oli võimalus sellega varem tutvuda ning stsenaariumid läbi mõelda. Koostöös oli lihtne tööd teha, igaüks andis oma panuse ning täidis oma rolli.
Erinevate õpikäsitluse teadmine laiendab õpetaja võimalusi tegevuse kavandamisel, oskuslik õpikäsituse valik aitab tegevust mitmekesistada ning muuta huvitamaks. Kindlasti tähtis lähtuda seatud eesmärgist ning aru saada kuhu tahetakse jõuda. Õpikäsituste teadmine aitab õpetajale valida õiget lähenemist, mis vastaks õppija tasemele. Näiteks algajate rühmaga on palju keerulisem rakendada konstruktivistlikku õpikäsitust võrreldes edasijõudnute rühmagaga.

Arvan, mina ise haridustehnoloogina kasutaksin konstruktivistlikku ja kognitivistlikku õpikäsitust ehk kõige enam. Kus kõigepealt näitan ja seletan ning seega inimene omandab teadmised ning järgmine kord (võimalik, et ülejärgmine kord) oskab ise. Samas usun, et peab kasutama kombineeritud lähenemist erinevatest õpikäsitustest. Seega ei saa ma eelistatud ja enimkasutatavate käsitluste kõrval täiesti välja jätta ka biheivioristlikku lähenemist (siiski vaid teiste lähenemistega kombineeritult). Erinevatele inimestele sobib ka erinev lähenemisviis. Kui õpetaja teab erinevaid õpikäsitusi, siis see annab talle teadmised, millega ta saab erinevatele inimestele läheneda erinevalt, et nad suudaksid õpetatava omandada. Oluline faktor on sealjuures alati õpetatava poole huvi - kui on huvi ja tahtmine, siis kinnistuvad teadmised paremini.
Keeruline (minu enda jaoks) oli tuua erinevused välja, sest peale biheivioristliku lähenemise on teiste erinevused üsna väikesed. Üldine arusaam kognitiivsest õpikäsitusest oli siiski meeskonnas ühtne ning seega oli üleüldiselt video tegemine ka lihtne, sest meeskond toimis meil hästi. Idee oli olemas ning nii näitlejatöö kui kaameratöö toimis hästi. Mulle meeldib, et valmisid lühidad ja head näited erinevatest õpikäsitlustest.

Ülesannet tehes oli jälle hea kõik õpitud õpikäsitused enda jaoks läbi mõelda. Kõige vähem rakendaksin ma oma töös haridustehnoloogina biheivoristliku õpikäsitust ja arvan, et lasteaeda selline õpetamisviis ei sobi. Oma töös kombineeriksin kõiki teisi õpikäsitusi , vastavalt olukorrale. Ennast kõrvalt analüüsides ilmselt kasutan ma oma töös kõige enam konstruktivistlikku õpikäsitust.
Ülesanne ei olnud keeruline, kuna saime eelnevalt kodus juba stsenaariumi paika panna ja kõik läbi mõelda. Meil oli väga hea meeskonnatöö ja saime oma ideed ilma probleemideta teostada.
Teadmine erinevate õpikäsituste sisust annab õpetajale teoreetilised teadmised õpetamise olemusest, õpetaja saab analüüsida, et milline ta ise õpetajana on või olla tahaks.

Haridustehnoloogina kasutaksin ilmselt natuke kõigist õpikäsitlustest, sest nii suudaksin kõikide õppuritega toime tulla. Ülesande juures oli kõige keerulisem õpikäsitluse lahti mõtestamine, sest mõned õpikäsitlused olid väga sarnased üksteisele ning selletõttu oli neid ka raske etendada arusaadavalt. Lihtne oli minu jaoksstsenaariumi kokkuoanek ning filmimine. Erinevad õppijad vajavad erinevat lähenemist. Nii saan ennast analüüsida, teades õpikäsitlusi, kuidas kellegagi kõige parem suhelda on ning kuidas see inimene kõige paremini õpib. Lisaks kui olen teadlik erinevates õpikäsitlustest, oskan neist õigel hetkel hoiduda (nt biheivioristlik).

Kuna eelnevalt oli tegevus kodus läbi mõeldud, ei olnud ülesande sooritamisel probleeme. Rühmas oli tore üksteist täiendada erinevate ideedega ja samuti oli kogu tegevus väga huvitav ja põnev. Oma töös rakendasime me kõige vähem biheivioristliku õpikäsitlust, kuna lasteaeda selline õpetamisviis pigem ei sobi. Samas edaspidiselt kasutan ma kõiki õpikäsitlusi siiski vastavalt vajadusele ja olukordadele. Kuid kindlasti jääb minu juhendamine pigem konstruktivistliku lähenemise alla. Kindlasti aitab erinevate õpikäsitluste mõistmine ja teadmine õpetajal paremini oma igapäeva tööd planeerida.
Loengus oli huvitav jälgida ka teiste lähenemisi erinevate käitumisviiside juures.

• Millist õpikäsitust rakendaksid ise haridustehnoloogina?
Vaadates õpikäsitusi, siis konstruktivistlikku ja humanistlikku õpikäsitusi iseloomustavateks sõnadeks on iseseisev katsetamine, vabadus, ise katsetamine, tähtis on protsess, aktiivne suhtlus ja eduelamus. Need märksõnad on sellised, milline minu arvates võiks õpetaja, mitte ainult haridustehnoloog, igapäevaselt olla ja toetuda nendele punktidele.
• Mis oli ülesande juures keerulist, mis oli lihtne? Miks?
Kuna meie loosi tahtel saime kergema õpikäsituse, milleks oli biheivioristlik õpikäsitus, siis oli ülesanne ilmselt lihtsam, kui teiste gruppide jaoks. Seda seetõttu, et biheivioristlik õpikäsitus oma omaduste poolelt erineb teistest õpikäsitustest, see on konkreetsem.
• Miks on oluline teada erinevaid õpikäsitusi (sh õppemeetodeid)? Mida olulist annab see sulle kui töötad õpetajana rühmas või täidad haridustehnoloogilisi ülesandeid kogu majas?
Minu arvates on vaja teda erinevaid õpikäsitusi, kuna lapsed on lasteaias erinevad ja võib tekkida olukord, et mõne lapse puhul tuleb kasutada muud õppemeetodit.
Haridustehnoloogina lasteaias töötamine annab mulle võimaluse suurendada oma haridustehnoloogilisi pädevusi. Lisaks on võimalus teha ja panna koostööd tegema kogu maja inimesed ja lapsed ( näiteks projektid). Sealt tuleneb oskus projekte koostada. Haridustehnoloogiga pean oskama anda tehnoloogiaalaseid koolitusi. See tähendab, et lisaks lasteaias rühmaõpetajale saan leida endale võimaluse korral töö haridustehnoloogina. Koolituste koha pealt saan veel ise käia ja anda koolitusi, kui mõni lasteaed seda soovib, mis tähendab lisaraha enda jaoks.

Ma arvan, et ma ise rakendaksin kindlasti kognitivistlikku õpikäsitlust, seda just sellepärast, et lapsed saaksid ise katsetada ja eduelamuse. Biheivioristlikust õpikäsitlusest aga ka päris ümber ei saa, sest faktoloogilised teadmised on ikkagi ka olulised, kuid seda konkreetset õpikäsitlust kasutaks aga vähesel määral. Kindlasti kaustaks ka humanistlikku õpikäsitlust, sest on oluline et lapsed ikkagi ise saaksid katsetada ja oluline on protsess. Usun, et kasutaksin ka vastavalt vajadusele konstruktivislikku õpikäisitlust. Üldjoontes siis kõiki aga vastavalt olukorrale, vajadusel ja sobivusele.
Konkreetse ülesande juures polnud minu meelest midagi keerulist, kõik oli arusaadav ja lihtne. Viimane konkreetselt siis selles osas, et jagasime grupis ülesanded ära, kes osales filmise protsessis, kes videos ise, õpikäsitlust oli arusaadav ja oli teada mida me tegema peame.
Oluline on neid kõiki õpikäsitlusi teada just sellepärast, et vastavalt vajadusele oskaksin valida õiget ja sobivat õpikäsitlust kasutada oma õppetöös ja kindlasti ka aitab hästi õppetööd korraldada selle läbi. Samas annab ka mulle endale õpetajana võimaluse end analüüsida nende õpikäsitluste läbi just seda mida ma saavutada tahan.

Sellele küsimusele on raske konkreetselt vastata...olen alati arvanud, et igale olukorrale on oma sobilik meetod ja kuna kõik inimesed on erinevad, siis ka lähenemine tuleb leida kõigile individuaalne. Seega igat õpikäsitust - vastavalt vajadusele. Kuid eelistan ma vaieldamatult kognitivistliku ja konstruktivistliku õpikäsitust.
Väga meeldiv oli ülesannet sellises meeskonnas teha, koostöö toimis suurepäraselt, kodutöö oli eelnevalt kõigil tehtud ja sobiva lahenduseni jõudsime ühiselt ja kiirelt.
Erinevate õpikäsituste tundmine aitab õpetajal kindlasti oma tööd organiseerida ja planeerida ning aitab kaasa ka tegevuste läbiviimisel, kuid selleks on vaja eelnevalt ka hästi isikuid ( lapsi/õpetajaid)tunda, et teada kellega mis käsitust rakendada, mis toimib kõige effektiivsemalt.

Mina haridustehnoloogina ei rakendaks kindlalt ühte õpikäsitust, vaid varieeriks vastavalt õppijatele. Ekspertide poolt soovitatakse vältida biheivioristlikku praktikat, kuid inimesed on erinevad, mistõttu sobivad neile ka erinevad õpetamis- ja õppimisviisid. Sellest tulenevalt peabki nii lasteaiaõpetaja kui ka haridustehnoloog olema kursis erinevate käsituste põhiliste tunnuste, tugevuste ning nõrkustega, et mõista ning rakendada vastavalt õppijale sobivat õpikäsitust.
Ülesande juures oli ehk keeruline mõista kognitivistliku, konstruktivistliku ning humanistliku käsitustee vahelisi piire, et panna kirja kindel stsenaarium, mis ka vastaks tunnustele. Need on võrreldes biheivioristliku käsitusega omavahel üpriski sarnased, mistõttu tuli süveneda ning tuua välja olulisemad punktid. Kõige lihtsam oli aga videote filmimine, sest saime rühmaga aru, mida stsenaarium kujutab ning kuidas seda edasi anda.

Millist õpikäsitust rakendaksid ise haridustehnoloogina?
Arvan et uue teema tutvustamisel kasutaksin esialgu biheivioristlikku õpikäsitlust ning edaspidi peaks teisi õpikäsitlusi kombineerima lähtudes teemast, lastest ja õppetööst. Lastel peab andma võimaluse ise katsetada ja õpitut siduda varasemate kogemustega.

Mis oli ülesande juures keerulist, mis oli lihtne? Miks?
Miks on oluline teada erinevaid õpikäsitusi (sh õppemeetodeid)? Mida olulist annab see sulle kui töötad õpetajana rühmas või täidad haridustehnoloogilisi ülesandeid kogu majas?
Keeruline oli esialgu kõiki õpikäsitlusi eraldada, stsenaariumi arutamisel pidime aeg-ajalt kirjeldusi lugema. Filmimine oli kõige lihtsam ja huvitavam, midagi praktilist teooria kõrvale. Erinevaid õpikäsitlusi on oluline teada, et inimestest kujuneksid välja mitmekülgse mõtlemisega indiviidid. Õpikäsitlusi teades on võimalus õpetajal ennast ja õppeprotsessi analüüsida.

Ma arvan, et ühest õpikäsitust rakendada on keeruline. Mingil määral tuleb haridustehnoloogina (ja ka niisama õpetajana) anda valmisteadmisi, samas on palju võimalusi lasta ka ise uurida ja katsetada. Laste puhul on enesejuhtimise oskus veel valdavalt madal. Ennast analüüsides on ilmselt biheivioristlik osa kõige väiksem. Kõige rohkem ehk kognitivistlikku-konstruktivistlikku. Olen pigem toetaja ja suunaja, kes kujundab sobiva keskkonna.

Ülesande juures oli keeruline täpsete piiride tõmbamine. Biheivioristlikku saab kergesti eristada, kuid ülejäänud kolm käsitust on üsna seotud. Lugesime mitmeid kordi läbi käsitusi ja kahtlesime tegelikult kuni esitluseni välja kas ikka mõistsime õigesti.

Erinevaid õpikäsitusi on oluline teada, et valida sobivaim õpetamise viis ja meetodid lähtuvalt õppijaist. Väiksemate laste kogemustepagas on veel väike, seega puhul on kindlasti oluline roll anda valmisteadmisi. See muidugi ei tähenda rangelt ainult biheivioristlikku käsitlust, kuid osi sellest. Täiskasvanud motiveeritud õppija (nt uuendusmeelde kolleegi) suhtes saab palju vabamalt rakendada näiteks humanistlikku käisitust, kus õppija saab ise määrata oma arenguvajadused ja võtta enda jaoks õpitud teekonnast kaasa oluliseim.

Haridustehnoloogina kasutaksin ma ilmselt segu kõigist õpikäsitlustest, sest vahel on vaja, et õpilane jõuaks katse-eksitus meetodil tulemuseni, samamoodi ei saa ka biheivoristliku õpikäsitluseta, sest vahel on vaja teada ja pähe õppida ka terminid jne. Kuid kindlasti oleneb kasutatav õpikäsitlus õpilastest ja läbi võetavast teemast, seega oleks kõige mõistlikum kombineerida neid kõiki. Õpetajana ma arvan, et ei mõtleks väga millist käsitlust ma hetkel täpselt kasutada plaanin, sest ilmselgelt lähtun ma õppijast. Igaühele oma lähenemine.
Ülesanne oli väga põnev, sest teooria läbimängimine soodustab paremat õppimist. Kirjatekstis tekitasid erinevad õpikäsitlused segadust, sest enamus nenest vägagi sarnased. Kuid videosid vaadates on pilt kohe selgem. Ülesanne ei olnud keeruline, kuna seda sai teha meeskonnana, milles igaühel oma ülesanne. Kindlasti lihtsustas tegevust, eelnev teadmine teooriast.

Millist õpikäsitust rakendaksid ise haridustehnoloogina? Haridustehnoloogina rakendaksin eelkõige kognitivistlikut õpikäsitust, et lasta õpilastel ise erinevaid situatsioone ja asju läbi elada ning läbi nende tekivad neile terviklikud mõtteseoseid, mida siis hiljem saavad nad oma õppetöös/õpetajatöös kasutada.
Mis oli ülesande juures keerulist, mis oli lihtne? Miks? Kuna meie rühm sai endale biheivioristliku õpikäsituse, siis oli ülesanne üsna lihtne, sest see õpikäsitus on see, mida ka meie õpetajad on meie peal rakendanud väga mitmeid aastaid.
Miks on oluline teada erinevaid õpikäsitusi (sh õppemeetodeid)? Mida olulist annab see sulle kui töötad õpetajana rühmas või täidad haridustehnoloogilisi ülesandeid kogu majas? Oluline on teada erinevaid õppekäsitusi, et neid omavahel teadlikumalt kombineerida ja seejärel anda õpilastele edasi maksimaalselt oskuseid, teadmisi ja analüüsivõimet. Mulle õpetaja või haridustehnoloogina on oluline teada õpikäsitusi, sest erinevatel lähenemistel on erinevad tulemid ja teadlikult ainult ühe rakendada võib viia ka ühekülgse tulemini, seega on oluline teada erinevaid õpikäsitusi ja nende rakendusvõimalusi.

Haridusteholoogina ja üldse teisteski vadlkondades õpetades lõimiksin vastavalt olukorrale ja inimeste eripärale ja tasemele. Kui vaadata neid videosid, siis tegelikult peab kasutama ka biheivoristlikku meetodit, sest mingid teatud etapid tuleb inimesel pähe õppida või meelde jätta ning üles kirjutamine on hea moodus.
Ülesanne tundus alguses läbi mõeldes keerulisem. Nüüd tagant-järgi mõeldes õnnestus kõik ilusti kuna kõik meeskond oli eelnevalt kodus eeltöö ära teinud (õpikäsituste kohta lugenud). Veidike arutlemist ja valmis.
Erinevad õpikäsitlused annavad mulle teadmise kuidas võiks või peaks õpetama. Kuidas läheneda, missuguseid võtteid või meetodeid kasutada. Aga puhtalt ühte õpikäsitust kindlasti ma ei kasuta, vastavalt vajadusele ja olukorrale lõimituna erinevatega

https://drive.google.com/file/d/0BytSZP5NiaM-NUZreGVKTlFaQ0E/view?usp=sh...

Haridustehnoloogina kasutaksin kombineerituna kõiki õpikäsitusi, kuna õppijad on erinevad igale sobib oma lähenemine. On neid , kes soovivad ise katsetada ja õpetaja on kõrval vaid suunaja rollis, on neid, kes soovib omale õpikäiku kirja panna, et paremini meelde jääks.
Ülesanne oli väga tore ja huvitav. Algul veidi ehmatav kui meile sattus konstruktivistlik õpikäsitus, kuna see on väga sarnane humanistliku ja kognitivistliku õpikäsitusega. Kõigil oli oma nägemus ning jõudsime kiirelt ühisele otsusele, kuidas seda läbi viia. Koostöö kõikide grupiliikmetega sujus väga hästi
Erinevaid õpikäsitusi on oluline teada, et läheneda igale õppijale selliselt, kuidas temale sobilikum on. Kõigile ei sobi sama käsitus.

Haridustehnoloogina rakendaksin eeskätt konstruktivistlikku, humanistlikku ja kognitivistlikku õpikäsitust. Lapsed õpivad kõige paremini läbi praktiliste kogemuste ja mängu, mistõttu on oluline lasta neil katsetada ning arutleda, et tekiksid seosed varasemate teadmiste ja kogemustega. Samas, kuna faktiteadmised on samuti tähtsad, siis ei saa ka päris välistada biheivioristlikku lähenemist.

Ülesande juures kippusid kohati segamini minema kognitivistlik, konstruktivistlik ning humanistlik käsitus. Need kolm lähenemist vajasid meie poolt rohkem süvenemist ja analüüsimist. Kõige lihtsamalt läks antud ülesande puhul filmimine ja rollijaotus.

Teadmised erinevatest õpikäsitustest tulevad kindlasti kasuks, seda eriti õpetajatöö analüüsimisel. Samuti tulevad need teadmised kasuks õppe- ja kasvatustegevuste planeerimisel ja läbiviimisel.