Staatuste kodutöö

Katsetasin tunnis lühikeste konkreetsete lausetega rääkimist ja enda paigal hoidmist. Kuna tavaliselt seletan üsna paljusõnaliselt ja liigutan ka end päris palju (iga tund on mul umbes nagu püstijalakomöödia), olid lapsed segaduses ja väitsid, et nad ei saa midagi aru. Korralduste andmisel tuli selline konkreetsus kasuks, kuid aine seletamisega tekkis probleeme. Ise tundsin end autoritaarse türannina, kuid klassis saavutasin vaikuse, lapsed ei julenud end isegi liigutada.

Kui muutusin keset tundi tagasi iseendaks, rääkisin emotsionaalselt ja puudutasin tihti nägu, sättisin juukseid kõrva taha ja kuulasin lapsi noogutades ja naeratades, siis vabanes kogu klass pingeseisundist ja ohkas kergendatult, et õpetaja polegi hulluks läinud ning hakkasid edasi sumisema ja ignoreerisid minu seletusi. Sellist staatuse muutust saab kasutada tuevikus klassi vaigistamiseks või ellu äratamiseks vastavalt vajadusele.

Ainult üks laps käitus ikka edasi nii nagu alati, talle ei mõjunud minu staatuse muutus. Järelikult ei saa koduse kasvat(amat)use mõju nii kergelt muuta.

Katsetasin laste peal klassiõhtu tegevuskava koostamise arutelu käigus kõrget staatust. Rääkisin konkreetsete ja lühikeste lausetega ning püüdsin pead paigal hoida. Arutelu ei läinud hästi käima. Oli näha, et õpilased ei haakunud vestlusesse. Selleks, et muuta laste arutelu aktiivsemaks muutsin oma staatuse madalamaks. Asi toimis! Lapsed vestlesid aktiivsemalt kaasa ja klassiõhtu sai organiseeritud.

Katsetasin erinevaid staatuse harjutusi 2., 3., 6. ja 9. klassi peal ning ühe täiskasvanust sõbra peal. Peamiselt kasutsin kõrgema staatuse ilminguid: rääkisin selgete, lühikeste lausetega, kõva häälega, pead ei liigutanud, vaatasin rääkijale otse silma, hoidsin jalga väljapoole. 6. klassi puhul kasutasin madala staatusega märke: katsusin nägu, rääkisin katkendlikult, käisin edasi-tagasi, ei vaadanud kellelegi otsa. 

Järeldused: kõrgema staatuse märgid läksid korda 9. klassis ja täiskasvanu puhul. Klass kuulas hoolikalt, tegi täpselt nii nagu ütlesin (samas võis see olla ka lihtsalt tunnist huvitatud klass ja oleks võib olla hästi käitnud ka madalate staatuse märkide puhul). Sõbrast täiskasvanu reageeris aga minu jaoks ootamatult - võttis minu suhtes madalama staatuse ja hakkas ennast justkui kaitsma. 2. ja 3. klassi juures oli tunda, et neile ei lähe korda, milliseid staatuse märke välja näitan. 2. ja 3. klass sumises ikka edasi, tegeles asjadega, mis neid huvitasid ja ei allunud korralekutsumistele. 

6. klassi õpilased hakkasid madalama märkide näitamisel n.ö vastu haukuma ja oma üleolekut välja näitama, mõni aga lösutas laua peal ja näitas, et magab. Samas kõrgema staatuse märkide ilmnemisel hakkasid küll rohkem kaasa töötama, kuid see võis olla tingitud ka tunnis grupitöö andmisest ja huvi tekkimisest aine vastu. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et mõne klassi puhul kehakeel ja staatuse ilmingud töötavad ja mõne puhul mitte. Võib olla on see tingitud ka õpilase vanusest. 

Mina kasutasin samuti lühikesi konkreetseid lauseid ja enda (ja pea) paigal hoidmist. Mu korraldus mõjus nii küll kuidagi paremini, kuid ma ei tundnud end seejuures üldse mugavalt. Ma üldsiselt ikka räägin vist liiga palju, vehin käte ja pastakatega ning lennutan lahtiseid pabereid õpikute vahelt välja, seega oli selline konkreetsus väga mitteminulik. Vajadusel saab seda muidugi natukene aega kasutada, kuid ma ei suuda tõenäoliselt ennast ise piisavalt distsiplineerida, et seda pikalt teha. 

Kui mul oli vaja õpilastelt mõnda "sala"infot teada saada, tegin staatust madalamaks -  laskusin õpilase tasemele, katsusin juukseid ja nägu ning vaatasin rääkimise ajal kõrvale. Mulle tundus, et sain info kiiremini kätte küll. Samas ei tahaks väga palju seda käitumist kasutada, kuna väiksemad tüdrukud hakkavad siis mind äkki omale sõbrannaks tahtma.

Mina katsetasin kõigepealt õpitut õpetajate toas ühe võimukalt käituva kolleegi peal.

Mul oli talle vaja anda üks ülesanne ühisürituse korraldamisel. Tavaliselt ta oskab lisakohustustele konkreetse "ei" öelda.

Mina ajasin selja sirgu, surusin käed vastu külgi, panin silmadega paika kõige otsema trajektoori kolleegini ja astusin otsustavate sammudega talle nina alla, s.t sisenesin ilmselt tema privaattsooni ja tegin talle väga konkreetselt oma soovi ehk siis tema ülesande teatavaks.

Kalli kolleegi silmad võtsid kaheeuroste kuju, suu vajus paokile ja ta taganes pool sammu. Vaatasin talle otsustavalt silma, ise mõtlesin: "Ma ei vaata kõrvale, ma ei vaata kõrvale." Ja oh imet! Selle asemel, et oma tavapärane "ei kuulu minu otseste tööülesannete alla" hammaste vahelt välja pigistada, noogutas ta ehmunult pead. Asi toimis. M.O.T.T

Koolis klassi ees seistes muudan korduvalt oma staatust, mistõttu oli keeruline pikemaajaliselt keskenduda vaid ühele staatusele. Tunnen, et minu staatusest oleneb tunni läbi viimine ja tegelikult ka selle kasutegur.

Kõrget staatust kasutasin kahe õpilase omavahelise probleemi lahendamisel, mis vajas minu juhtimist (suunavad küsimused, vahelesegamiste lõpetamine) ja konkreetset suhtlemist (üksteise süüdistamise lõpetamist), samal ajal jäädes mõlema poole suhtes erapooletuks. Iseseisvalt poleks õpilased suutnud tüli lahendada ja õpetaja kõrge staatus oli suureks abiks. Pärast vestlust suutsid poisid oma tüli lahendada ja päev jätkus paremas võtmes.

Staatuseid kasutan ja muudan vastavalt olukorra vajadusele.

Kõrge staatuse katsetus oli lihtsam. Seisin käed puusas ja vaatasin õpilastele, kes korda rikkusid või kaasa ei töötanud vms. lahendamist vajavas situatsioonis puurivalt silma, esialgu ei öelnud midagi ja tekitasin nimelt vaikuse, siis andsin lühikesi selgeid korraldusi, pilku ära pööramata. See mõjus iga kord distsiplineerivalt. Mõni kange põrnitses küll ka vastu, kuid lõpuks pööras pilgu ja asus allaheitlikult tööle. Olen seda hakanud nüüd lausa praktiseerima. Katsetasin ka seda, et seisin õpilase selja taga ja rääkisin selgete lühikeste lausetega. Oli näha, kuidas see pani nad kohmetuma ja alluma. 

Ma ei katsetanud teadlikult erinevaid staatusi, aga peale tundide läbiviimist analüüsisin oma käitumist ja sain aru, et tunni  jooksul muudan oma staatust pidevalt vastavalt klassis tekkivale olukorrale. Kui vaja alandan ja kui vaja tõstan oma staatust. Ilmselt see kehtib alateadlikult meie kõigi puhul, aga nüüd oskame sellisele olukorrale nime anda. 

Olen pidanud nii praegu koolis töötades kui eriti just eelnevas elus erinevates ametites/rollides end kehtestama tihti väga keerukates olukordades, ja nii on elu õpetanud vaistlikult/olukorrast sõltuvalt madala ja kõrge staatuse elementidega mängides oma tahtmist ellu viima; seetõttu oli niisugune teadlik katsetamine ja enese jälgimine minu jaoks veidi kummaline, aga võin öelda, et konkreetsete lühilausete ja silmakontaktidega saavutasin 7.klassi majanduse tunnis töömeeleolu kiiremini kui madalama staatuse elementidega, mida nendega enamasti kasutan. Samas on suurema osa gümnaasiumi inglise keele gruppide puhul tihti madala staatuse elementide abil võimalik rohkem saavutada. Samas on iga grupp erinev, nii et kasutan ka edaspidi nii kõrge kui madala staatuse elemente, vastavalt olukorrale ja soovitud eesmärgile. Mul on väga hea meel, et staatuste teema siin koolitusel üles võeti, ma ei ole päris ammu sellesse teemasse nii üksikasjalikult süvenenud; arvan, et kui asjad aeg-ajalt läbi mõelda, siis aitab see enda käitumist paremini analüüsida ja teadvustada.

Katsetasin lühikeste konkreetsete lausetega rääkimist. Küsimuste korral käskisin järjekindlalt tööjuhendit lugeda, ei reageerinud õpilaste kurtmisele, et nad ei saa aru. Küsisin ninakalt, missugusest eestikeelsest sõnast nad aru ei saa. Osa õpilasi leppis olukorraga, alistus, hakkas tööle ja sai hakkama. Oli ka neid, kes tegid tunnitöö juhendit ikkagi arvestamata, st nad ei saanudki lisaselgitusteta ülesandest aru. Minu enesetunne pärast selliseid tunde oli halb.

Madala staatusega proovisin tundi alustada ja loomulikult see ei õnnestunud. Õpilastel ei tulnud pähegi, et võiksid rahuneda ja õpetajat kuulata. Kuna kogu tundi ei tahtnud raisku lasta, tuli staatust muuta.

Minagi olen kasutanud  varem vastavalt olukorrale teadlikult erinevaid staatuseid.
Olles üsna lühikest aega tööd teinud lastega, oli võimalus nüüd teadlikult tundides katsetada erinevaid staatuseid.
Katsetasin täiskasvanud sõbra peal kõrgemat staatust: rääkisin lühikeste konkreetsete lausetega, vaatasin silma ja püüdsin vältida "üleliigseid" liigutusi. Katsetasin oma  õpilaste peal samuti teadlikult kõrgemat staatust korrale kutsumisel ning madalat staatust arutelude tekitamisel. Laste peal katsetused tegin huviringide tunnis 1-4. klassi peal, kus on koos 6-11 last.  
Kasutades kõrgemat staatust sõbra peal, tundsin end hästi, kuid ei tajunud olulist muutust vastaspoole käitumises. Kasutades 2.  ja 4. klassi õpilaste peal kõrgemat staatust individuaalselt korrale kutsumiseks ja korralduste andmiseks, oli näha, et õpilased kuuletusid paremini (lõpetati turnimine, loomade häirimine, tunnis nihelemine). Samas oli märgata, et õpilane  oli veidi kohkunud ja solvunud. Suunates korralduse kogu rühmale, kuuletus kogu grupp paremini. 

Arutelu tekitamiseks püüdsin teadlikult kasutada madalamat staatust: kummarduda õpilase kõrgusele, istuda koos väikese grupi  õpilastega suure laua ümber, naeratada enam, kasutada enam julgustavaid lauseid. Oli näha, et ka õpilased, kes muidu istusid vaikselt, võtsid sõna julgemalt (kohati nii julgelt, et korra taastamiseks tuli kasutusele võtta taas kõrgema staatuse ilmingud). 

Avastasin, et kõrgem staatus toimib korrale kutsumisel ja korralduste andmisel, kuid väikeste laste puhul tasub ettevaatlik olla. Selle teadmise võtan ka kaasa. 

Kodutöö pani mind põhjalikult analüüsima, milline õpetaja ma olen, millised on minu käitumismudelid. Seadsin endale hommikuti kindla eesmärgi, muuta oma sisseharjunud staatust, olla teine oma käitumises, rollis. Meie kooli lapsed on mõnikord ettearvamatu käitumisega, seetõttu vajavad kindlaid õpetajapoolseid harjumuspärasusi, seetõttu oli minus suur huvi, kuidas nad reageerivad. Muusikatund on loov, emotsionaalne, improvisatsiooniline. Tean, et nendel hetkedel olen madalas staatuses, otsiv koos lastega. Muutsin end ning meie koostöö ei olnud enam nii vaba, vahetu, tegevus oli mind jäljendav, matkiv, mõni laps muutus isegi kurjaks, arvan, et teda häiris minu tugevus. Mulle endale absoluutselt see  ei meeldinud, arvan, ja ole kindel, et lapsi ma saan laulma, olema vaba ja improvisatsiooniline olles madalas staatuses. Kõrge staatus (minu enda jaoks võimendatult) haakus 9. klassi poistega, kujunes hea koostöö, kui olin konkreetne, napisõnaline. Tunni  sisu oli ka teine -uuriv kirjalik töö. Hiljem kuuldut muusikat analüüsides oleksin aga tahtnud paremat, sujuvamat kontakti, tundsin, et see kaugenes. Kokkuvõttes -olen väga rahul, et sain mõelda, jälgida ja  analüüsida end. 

Katsetasin samuti staatuste muutust tunni jooksul. Tunni algul kasutasin kõrge staatuse hoiakuid, et õpilasi vahetunni hoost ja jutuvadast välja tuua ja kuulama saada. Tunni jooksul aga kasutasin pidevalt (eriti väikeste õpilastega) madalat staatust, et nendega paremat kontakti saada. Meenutasin ka meie koolituse harjutustest, kui turvaliselt mõjus käe õlalepanek või puudutus ja see tundus mitmel korral mures väikese õpilase puhul hästi rahustavalt toimivat. Samuti mõjus usaldusttekitavalt õpilase töö vaatamiseks ja kommenteerimiseks tema kõrvale tema kõrgusele istumine.
Pubekatega taas harjutasin rohkem kõrge staatuse hoiakuid, samas aga püüdsin end vahepeal vabaks lasta ja neile naljaga vastata. Hea nali teemadel, mis neid ka puudutavad, toimis väga hästi. Samas jäin nendega alati sama nõudlikuks, sest nad on superosavad "võimalikult vähe tegema".

Ka mina ei katsetanud tundides teadlikult erinevaid staatusi. Kuid peale oma klassi tundide (6.klass) läbiviimist mõtlesin tunnis olnule ning analüüsides oma käitumist  taipasin- tunni  jooksul muudan päris sagelu oma staatust ning seda just vastavalt klassis valitsevatele olukordadele. Varem ma sellele tähelepanu ei pööranud, kuid nüüd oskan end paremini jägida.