Selle praktika põhirõhk on ühelt poolt lihvida tundide ülesehituse oskust, tagada läbivalt tunnikava kooskõla, et toetada õppija arengut ja motivatsiooni. Teisalt on fookuses tekstikeskse emakeeleõpetuse metoodika.
Üliõpilane lähtub vaatlusel tehtud tähelepanekutest, praktika tegevuskavast, pedagoogilistest ja ainedidaktilistest teadmistest tekstikeskse õpetuse kohta ja kavandab iseseisvalt 2-3 ainetundi, mille fookuses on metakeeleteadlikkus ja tekstikesksus. Tundide sisu arutatakse läbi juhendava õpetajaga. Üliõpilane viib kavandatud ainetunnid läbi ja esitab iga tunni kohta lühikese konspekti (maksimaalne pikkus üks lehekülg), milles on kirjas tunni eesmärk, mõõdetavad õpitulemused, tunni etapid, õpitegevused väljundiverbidena. Tunni kavandamisel, eesmärgistamisel, õpitegevuste valikul arvestab üliõpilane õppija arengu ja motivatsiooniga ning pakub mitmekülgseid aktiveerivaid tegevusi, nt arutelu või vestlusstenaariumid. Igas tunnis peab keeleteadmisi edasi andma ühes tekstiga, st et grammatikateadmiste õpetamisel keskendutakse keelenähtuse funktsioonile tekstis ja vastupidi, tervikteksti õpetamisel vaadeldakse teksti tähendust loovaid grammatikavahendeid.
Tunnikavade järele tuleb lisada lühianalüüs, milles peegeldub üliõpilase oskuste areng, refleksioonioskus ja edasiste tegevuste kavandamine. Analüüsil olla võimalikult konkreetne ja valida refleksiooniks kindel aspekt.