2. jaanuar -EÕPE

Haridustehnoloogia käsiraamatus on kirjeldatud mitmeid minu jaoks tuttavaid e-õppekeskkondi, nagu e-kool ja Moodle. Samuti olin juba eelnevalt kursis õpisisuliste blogidega. Samas oli siin ka minu jaoks täiesti võõraid nimesid nagu VIKO või WebCT. Koolis õppides olen kokku puutunud nii avatud kui ka suletud keskkondadega. Tõsi, nagu käsiraamatustki selgub, on mõlemil omad head ja vead. Käsiraamatus kirjeldatud infovoogude haldajatest ei olnud ma aga enne kuulnudki, seega huviga proovin mõne neist järgi.
Raamatust jäi kõlama õppijast lähtuva õpikeskkonna ülesehitamise mõte, mis mulle isiklikult väga meeldib. Kui vähegi võimalik, siis üritan ka ise sellest mõttest laste õpetamise ja/või kasvatamise juures lähtuda.

Uus informatsioon: Tiigrihüppe Sihtasutus ja selle teenused. Uued on ka tarkvarade (nt Web 2.0) ja veebipõhiste keskkondade (nt Havike) nimetused. Ei ole kuulnud ka Diigo.com või Pagefakes.com, Netvibes.com, Google.ee/ig keskkondadest. Kõik muu info tundub olema tuttav.
Kogumikus on üks väide, mis teatud põhjusel tõmbas tähelepanu: "Eduka õppimise aluseks on õppijate ootuste ja õpikeskkonna tajumise võimalikult suur ühtivus. Seetõttu on oluline kaasata õppijad oma õpikeskkonna loomisse, et kujundada see võimalikult sarnaseks õppijate endi ootustele." Seda lugedes, sain aru, et keegi ei ole kunagi mind kaasanud õpikeskkonna loomisse või ma ei tea sellest midagi. Olen kokku puutunud nii avatud (blogid, infovood), kui ka suletud õpikeskkondadega (moodle, e-didaktikum), kus minu põhiline roll oli ülesannete täitmine. Kursuse läbimisel ülevaade tehtud ülesannetest ja saadud materjalidest tavaliselt kaob või läheb tagaplaanile.
Olles ise õppija pean looma endale sellise "maastiku", et kõik saadud teadmised kinnistuksid ja info oleks alati mugavalt kättesaadav. Selleks on kogumikus hea tutvustus personaalsete keskkondade loomise lähenemisest. Need on süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega. Kahju, et ei ole praktilisi näiteid selle kohta.

Uue teadmisena sain natuke aimu voogudest, nendega siiani kokkupuude puudub ning hetkel tekkis soov nende kohta rohkem teada saada. Päris täpselt ei saa ma hetkel veel aru ka Wikidest. Samas loodan, et kursuse jooksul saan pildi selgemaks. Lisaks on uue infona, et üldse selline raamat on olemas, mis tundub olevat täis põnevat infot.
Kinnitust sain enda tundele, et üks kindel moodus ei pruugi igale ühele sobida, sest inimesed on erinevad. Seega kokkuvõtvalt sain uut infot rohkem kui vana kinnitust.
Õpikeskkondade peamised miinused/ohud:
Õpihaldussüsteemid annavad kindlad raamid ja nende struktuur toetavad pigem õpetaja- ning materjalikeskset lähenemist. Õpilane ei saa valida kuidas talle parem on infot omandada, õpihaldussüsteemides õpetaja dikteerib ja paneb paika kogu õppeprotsessi ja tegevused.
Kui õpetajad ja õppijad on sunnitud kasutama ühte koolis kasutusel olevat õpihaldussüsteemi, siis see keskkond ei pruugi sobida kõigile osapooltele nende isiklike harjumuste ega tõekspidamistega.
Õpikeskkonda haldab keegi „kolmas“ isik, võib tekkida olukord kus vahelüli osutub tülikaks õpetaja ja keskkonna vahel. Sealjuures puudub garantii arenduse poolelt. Valitud õpikeskkond/vahendid võivad muutuda tasuliseks või hoopis kaduda.
Puudusena saab välja tuua, et peale kursuse või kooli lõppu on materjalidele ja ressurssidele piiratud kättesaadavus. Nii õppija kui õpetaja kipuvad jääma ilma ligipääsust oma materjalidele ning varem tehtule.
Osad keskkonnad on kindla struktuuriga ja võimaldavad piiratud hulka tegevusi. Sealjuures võib keskkond pakkuda suurel hulgal uusi vahendeid, mida kõik võib-olla ei tea ning kohati võib seega olla liiga palju võimalusi. Kui juhtub, et õpikeskkond on õpilase jaoks liiga tundmatu, võib tekkida olukord, kus õpiprotsess on mahukas ning aeganõudev. Sealjuures õppija tegeleb suures osas uute vahenditega tutvumisega ning sisuline pool jääb unarusse ja võib saada vähe tähelepanu.
Keeruline haldamine – võib tekkida olukord, kus ei tajuta infovoogude liikumist erinevate vahendite vahel, mistõttu ei osata informatsiooni süstematiseeritult lisada. Õpilasel ei teki ülevaadet kogu keskkonnast, kuna seda iseloomustab kaootilisus ja konkreetse struktuuri puudumine.

Uue tedmisena sain teada, et tiigrihüpe ei olnud lihtsalt projekt koolidele arvutipargi ostmiseks ja õpetajatele koolituste organiseerimiseks, vaid toetab ka õppekeskkondade loomist ja pole seotud ainult põhikoolide ja günmaasiumidega, vaid ka kutsekoolide ja kõrgkoolidega. Sain teada, et kui digivaldkondades tehnilisi küsimusi, siis esmalt võiks vastuseid otsida tiigrihüppe sihtasutuse kodulehelt.
Õppekeskkondade kasutamise ohtudena näen, et lihtne panna üles läbitöötamata pikki tekste, teha teste, minnes seejuures vastuollu nii õppeainete mahu kui ka õpetamise põhimõtetega, et tähtis on arusaamine, mitte faktide reprodutseerimine (rääkimata testi vastustega õnnemängust).
Alati on ka oht, et õppekeskkond võib muutuda tasuliseks, või lõpetatakse platvormi arendamine ja toetamine, siis muutub kogu tehtud töö kasutuskõlbmatuks ja paljud materjalid võivad nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks kaotsi minna.
Õppekeskkonnad võivad olla nii liiga lihtsad, et seavad õpetatavale materjalile piirangud, kui ka liiga keerulised, et ebaproportsionaalselt palju aega läheb keskkonnaga seotud toiminguteks.
Minu enda kogemus erinevate digitehnoloogiate kasutamisel on, et eesti keeles pole sobivaid vasteid inglise keelsetele väljenditele. Sageli kasutatakse programmides mõisteid, mida me kõnekeeles nii ei kasuta või tunduvad isegi sobimatud ja sellest tulenevalt võib esineda probleeme keskkonna mõistmisel.
Mulle meeldis materjalis toodud mõte, et õppimine ja keskkonnad peaksid olema ülesehitatud õppija vaatest lähtuvalt. Sisu süsteemne, ülevaatlik ja struktureeritud. Oluline kasvatada ja muuta keskkonda koostöös õppijaga, samuti õpisisu muuta ja lähtestada sõltuvalt tagasisidest.

Enamus info raamatust on tuttav, aga kordamine on tarkuse ema. Uued on õpikeskkondade nimetused on VIKO, Havike, tarkvara Web 2.0, ühisjärjehoidjad (Delicious, Gettwapps) Tihtipeale ma loobub uudiste lugemisest, kuna alati segab reklaam ning vajalike info leidmiseks kuulub palju aega. Huvi pakkus peatükk vookogust, ei ole ma sellest teadnud. Kindlasti proovin nii veebipõhiseid kui ka arvutipõhiseid lahendusi.

Enamik "Haridustehnoloogia käsiraamatust loetud teoreetilisest infost on teada ning tänapäeva ühiskonnas paljuski eeldatav. Olulisimaks oma töös õpetajana pean teadmist, et on olemas erinevad võimalused õppematerjalide ja viidete paigutamiseks ning ülesannete ja testide koostamiseks ja hindamiseks. Lisaks teadsin, et on olemas nn suletud ja avatud keskkonnad kuid ei olnud neid enda mõttes sedasi jaganud ega nende negatiivsete ja positiivstee aspektide peale mõelnud. Eelnevalt polnud kuulnud WebCt, IVA ja VIKO keskkondadest. Isiklik kogemus on olnud Moodle'i õpikeskkonnaga. Kogemus puudub täielikult personaalsete õpikeskkondadega. See meetod tundus väga huvitav ning õpilaskeskne. Sooviksin rohkem infot ja juhendeid kuidas seda õppetöös kasutada. Samuti polnud ma kursis erinevate infovoogudega. Kuna erinevate veebilehtede külastamine on tihti väga ajakulukas, siis selle võtan kindlasti kasutusele nii isiklikus kui ka pedagoogilises elus.

Kokkuvõte
Mis oli uus?
Täiesti uus materjal minu jaoks, millest ma polnud isegi midagi kuulnud, oli VOOKOGUD ja infovoogude kogumine. Õppijast lähtuva õpikeskkonna ülesehitamise mõte on väga tore, aga kahtlustan, et ei saaks sellega vist praeguste teadmiste juures ise hakkama.
Õpikeskkondade peamised miinused ja ohud. Ei ole kunagi mõtelnud miinuste peale, sest olen näinud väga palju positiivset. Kui väga mõtelda, siis natuke häirib,et andmete turvalisuse eest hoolitseb teenuse pakkuja. Tean ka inimesi, kes on oma materjalidest ilma jäänud, sest valitud keskkond on suletud.
Mulle sobib väga hästi, et on palju alternatiivseid võimalusi - võib valida nii vabavaralisi kui tasulisi e õppekeskkondi. Suureks plussiks pean, et on olemas palju vabavaralisi programme

Täiesti uus oli minu jaoks vookogu kui infovoogude haldaja. Enamus matejali kohta olen juba kuulnud. Kahjuks pean aga tunnistama, et kokku puutunud olen vaid mõningate õpikeskkondadega ja seda nüüd, käies ülikoolis. Miinuste koha pealt on materjalis hästi kirjutatud, head ja vead on igal keskkonnal, sõltub kasutajast ja tema vajadustest. Isiklikult minu jaoks on suuremaks miinuseks Garantii puudumine arendajate osas, vahendid võivad muutuda tasuliseks või üldse kaduda.

Enamus info raamatust on tuttav, Uued on õpikeskkondade nimetused näiteks nagu VIKO, Havike, tarkvara. Miinustest nii palju, et head ja vead on igal keskkonnal, sõltub kasutajast ja tema vajadustest. Kõige suuremaks miinuseks võib kindlasti lugeda garantii puudumine arendajate osas, vahendid võivad muutuda tasuliseks või üldse kaduda. Huvitav oli kindlasti ka lugeda vookogude kohta - ei olnud sellest enne midagi kuulnud ja oli hea meel lugeda, et on loodud selline inforuum, mida saab nimetada "personaalseks ajaleheks" st et sinna jooksevad kokku vaid need uudised ja infovood, mida kasutaja ise on vainud enda seatud tingimustel. Vookogude kaustamise eelis ongi siis ssee, et infovoogudega ei tule kaasa reklaame ega muidu segavaid faktoreid, sest hetkel olen tihtipeale loobunud uudiste lugemisest, kuna alati on suureks segajaks reaklaab ning vajalikku infot on väga raske leida.