Katsetatud tunnijuhtimis-ja õppemängude kirjeldused

Kasutasin mängu "Mis saab edasi"  7. klassis müütide läbimängimiseks. Õpilased lugesid kõigepealt läbi raamatu, kirjutasin üles ka märksõnad, mida tuli mängus kasutada.  Üldiselt oli neil raske teadmist mänguga siduda ning aktiivne oli kindel grupp õpilasi.  Õpilased lisasid sinna ka loomingulist elementi, mõtlesid välja uusi sündmusi ja tegelasi, kuid piirasin seda ja proovisime siis neid uusi elemente kuidagi loogiliselt müüti mahutada, näiteks leidsime sarnaseid tegelasi ja motiive erinevate kultuuride pärimustest. See ei olnud  kerge ja aktiivne oli jällegi kindel grupp.    Andsin siis kindlama ülesande, kus kõik õpilased pidid aktiivselt osalema - müüdi lavastamine rühmatööna.  See onl vahva ja lõbus. Siiski ei teinud üks rühm tööd kaasa ning nende ülesanne jäigi täitmata.  Mulle tuli üllatusena, et "Mis saab edasi" oli õpilastele raskem kui lavastamine rühmatööna.  Aga kindlasti on selline õppimisviis efektiivne, sest ise läbi mängides jäid need lood lastele meelde ja nad hakkasid ise leidma seoseid kaasaegse kirjanduse ja filmide tegelaste ning müütiliste tegelaste vahel. 

Kasutasin mängu "Zip-zap-zop" käänete kordamiseks kuuenda klassi eesti keele tunnis. Õpilastel oli eelnevalt õpitud eesti keele 14 käänet ja nende küsimused. Mängu mängisime nii, et mängijad on ringis, esimene mängija ütleb mingi nimisõna nt. AUTO, järgmine mängija ütleb vabalt valitud käände, nt. ILMAÜTLEV, kolmas mängija ütleb öeldud nimisõna öeldud käändes ehk siis AUTOTA. Variatsiooniks lisasime juurde ka käände küsimuse, ehk siis nimisõna, kääne, küsimus ja viimasena nimisõna käändes. Lastele väga meeldis, tekkis mõnus hasart ja samas kui kellelgi läks segamini, oskasid õpilased väga viisakalt üksteist parandada. Usun, et see mäng sobib väga hästi just käänete kordamiseks! :)

Sama mängu jagasin ka loodusõpetuse õpetajaga, kes oma tunnis kasutas seda mängu toiduahela koostamises. Põhiliselt koostasid õpilased kolmeosalist toiduahelat, kuid variatsioonina tehti ka neljaosalist. Tagasisidest kuulsin, et õpilaste jaoks oli selline meetod toiduahela koostamiseks palju põnevam olnud! :)

Kasutasin mängu "Zip-zap-zop" ilmakaarte kordamiseks III klassi loodusõpetuse  tunnis. Õpilastel oli eelnevalt õpitud  selgeks ilmakaared. Leppisime kokku, et nimetame ilmakaari kella osutite liikumise järgi Mängu mängisime nii, et mängijad on ringis, esimene mängija ütlebPÕHI, järgmine mängija ütleb KIRRE, kolmas mängija ütleb IDA jne Kui läheb segamini siis algusest peale IDA

Vabandan, et magasin eilse tähtaja maha. Kuidagi liiga kiirelt läks.

Kasutasin mängu "Zip-zap-zop".

12.klass teema "Kunst". Juhtus nii, et keegi ei viitsinud eriti rääkida (olid üsna uimased) ning otsustasin neid rääkima panna. Mängu mängisime nii, et esimene mängija ütles terve lause teemal "Kunst" ja saatis sõnajärje järgmisele, kes samuti ütles terve lause jne. See panid nad rääkima, keegi ei saanud vaikselt nurgas konutada. Tundus, et ärkasid isegi kõige uimasemad. Meeldis see, et kõik pidid kaasa mõtlema ning kaasa rääkima. 

Proovisin sama mängu ka 8. klassis. Rääkisime koolist ja nende klassist. Peatasin mängu, kui hakati kirjeldama klassikaaslasi ja seda pisut inetul kombel. Tunnis oli 18 õpilast ning tundub, et seda on liiga palju, sest üritatakse pugeda teineteise selja taha)) ning nõrgemad õpilased ei julge eriti rääkida. Arvan, et tuleb seda mängu mängida veel ja veel, kuid suures klassis moodustada näiteks 2-3 väiksemat rühma.

Variante on tegelikult palju.

11. klassis mängisime Kordamismängu. Kirjutasin tahvlile õpitud sõnavara ning kasutades neid sõnu tuli välja mõelda üks jutuke. Grammatikat ma esialgu ei lisanud. Õpilastele meeldis, tekkis hasart. 

12.klassis mängisime mängu "Just nii, Tom". Teema "Muinaslugu muusikas". Õpilaste ülesandeks oli muusikaürituse reklaamimine, näiteks - Suupilli festival Viru rabas jms. Oli väga toredaid reklaame.

Lisaksin siia väljavõtte vahetusõpilase päevikust, ta vaeseke)) sattus minu "eksperimentide" ohvriks))) 

"Neljas tund oli tuttav - eesti keel. Õpetaja oli väga puhta eesti keelega. Ta tegi igasuguseid põnevaid mänge ja lollitamisi, klass mängis ajakirjanikke ja küsisid mult igasugseid küsimusi. See oli tõsiselt vinge tund."  (mängisime "Jänkut" ja "Numbrimängu" ja seda kohe tunni alguses)

" Keele õppimisele annab koolis palju juurde positiivne suhtumine. Seda saab tekitada võõrkeelsete naljade, naljakate mängude ja olukorra kooomikaga. Keele õppimine peab olema lõbus ja kaasahaarav. Tuleb õppijas tekitada tunne, et seda keelt on lihtne õppida, ükskõik kui raske see ka tegelikult poleks. Seda märkasin eesti keele tunnis. Õpilased ärkavad unest ja hakkavad “elama"

Tundub, et kõik töötab))) ning tuleb lollitamist))) jätkata.

Veel üks mäng.

Tegevuspaiga maalimine

Kasutasin loodusõpetuse III klassi tunnis.  Teema oli plaan ja kaart. Seinal koolimaja ümbruse  plaan. Tingimuseks kasutada erinevaid ilmakaarte nimetusi. Siis hakkasid  mängijad kordamööda  juhiseid andma sellele, kes  astus teiste ette. Teine tõuseb ja ütleb  : “Mine koolimaja juurde.” Õpilane näitab kuidas ta liikub. Järgmine mängija  vaatab kaarti ja ütleb:“ Astu viis sammu põhja poole.“ Tahvli ees olev mängija teeb viis sammu põhja poole ja pärst seda näitab kuhu ta jõudis kaardil jne

Mäng oli alguses natuke keeruline. Siis läks kaardi juurde teine õpilane ja mäng läks väga hästi edasi, kuna see õpilane on väga emotsionaalne, siis teised tulid paremini kaasa.  Proovisid ka teised, kuid hakkasid klassi ees eputama. Õpilased ise nõudsid seda lõbusat poissi  kohe , kui me mängisime teisel päeval.  Mäng meeldis ja me mängisime seda  mitu korda. Ükskord leppisin selle õpilasega kokku, et ta teeks nimelt valesti. Nii sain ka teisi tahvli ette, kuna leidus ka selliseid kes tahtsid näidata, kuidas on õige. Mäng arendas lisaks teadmistele ka esinemisoskust ja julgust.

Vabandan hilinenud vastuse pärast. Esialgu mulle tundus, et ma mingeid mänge ju oma tunnis ei tee, aga lugedes teiste praktikat, siis mõni asi läheb vist mängu alla küll, siin on mõned:

1. 5. klass maakonnad ja maakonnakeskused. Kõik õpilased said kaardid, kusmõne peal oli maakonna nimi, mõnel maakonnakeskuse nimi ja mõnel vapid. Igal õpilasel oli kokku 6 kaarti. Seejärel tuli kujutada, et klassipõrandal on Eesti kaart (panime koos ilmakaared paika) ja ülesanded olid järgnevad:

   1) paiguta maakonna kaardid õigesse kohta põrandale

   2) paigutada maakonnakeskused õigesse kohta

   3) paigutada vapid õigesse kohta

   4) leida maakonnakeskuse kohta üks iseloomustav fakt (nutitelefoni kasutades nt suvepealinn, tööstuslinn jne) ning jagada seda teistega.

   Õpilastele väga meeldis liikuda, otsida õigeid kohti kujutletaval kaardil, korrigeerida teisi ning kasutada tunnis oma telefoni. Järgmises tunnis on tunnikas, siis saan kontrollida, palju sellest kasu oli :) Kuna kuulsin siiski maakondade ja ilmakaarde erinevaid seoseid õpilaste tekstis, siis mulle tundub, et see jättis neile küll paremini meelde ja eriti veel see, et lõpus vaatasime kõik üle, kas on ikka õige Eesti kaart.

2. 5.klass vee olekud. Õpilased võtsid paaridesse ja esialgu liikusid niisama muusika saatel. Siis kui muusika jäi vait, siis üks jäätus (eelnevalt oli kokkulepitud, kumb) ja teine proovis, kas on võimalik jäätunud kaaslast kuidagi muuta (käsi lükata, jalaasendit muuta jne). Seejärel hakkas muusika uuesti käima ja jäätunud kaaslane hakkas sulama st vajus sinna samasse põrandale, toolile, lauale, kus lähel ta oli ning proovis olla võimalikult vedel. Kaaslane pidi kompima kõik kohad siis läbi, et terve keha oleks võimalikult vaba ja lõtv. Jälle hakkas muusika käima ja kui muusika jäi vait, tuli vedeldunud kaaslasel hakata aurustuma (see oli puhtalt nende fantaasia) ja kaaslane pidi proovima teda puudutada (joosta ei tohtinud). Ja siis paaride vahetus.

   Õpilased ei saanud esialgu mu seletustest väga aru, aga kui läks tegudeks, siis tuli kõik jooksvalt ja kui oli juba paaride vahetus, ei pidanud midagi seletama. Mölluks ei läinud, sest see on üsna rahulik ja väike klass, aga nalja oli neil palju. Oht on siin see, et hakatakse teisele haiget tegema (jõuga väänama) ja seda ei tohi lasta juhtuda. Parim variant on, kui mäng on tunni lõpus ja siis saavad kõik vahetundi ära aurustuda.

    

3. 9.klass seedeelundkond. Iga õpilane sai ühe organi seedeelundkonnast ja pidi meelde jätma, mis on tema ülesanne organismis. Lisaks tuli juurde mõelda ka üks liigutus, mis seda organit iseloomustaks. Seejärel hakkasime seedeelundkonda paika panema klassi ees – kust saab seedimine alguse (esimene oli suuõõs), mis järgmine on jne ja kõik leidsid oma koha seedetraktis. Kui skeem oli paika pandud kehaliselt, siis algas seedimine, kus igaüks ütles, mis organ ta on, mis ülesanne ta on ja tegi samal ajal oma liigutust.

   Õpilastele tundus see mäng mõttetu, titekas ja arusaamatu, miks peab sinna mingit liigutust tegema. Liigutuste väljamõtlemisel ei olnud mingit fantaasialendu, tehti käteringe, vibutusi jm lihtsalt. Aga sellele klassile ongi raske midagi pakkuda, sest kõik on mõttetu :) Järgmisel aastal proovin seda kindlasti uuesti.

    

4. 7. klass ametid loodusteaduses. Paari peale saadi üks amet (nt sordiaretaja, mere-elustiku uurija, geograaf jne) ja sellele tuli välja mõelda reklaamtekst, miks on see just maailma parim amet, millised hüved sellega kaasnevad. Valmis reklaami tuli teistele esitada.

   Õpilased kasutasid ainult suulist väljendust, kuigi andsin neile valida ka joonistusvahendeid, võimalust näidend teha jne. Paar väga head reklaami tuli ka, mis oli tehtud ja esitatud entusiasmiga ning motiveerivad (nt tasuta reisimine erinevates maailmapaikades ja selle eest raha saamine, laborites liigub meeletu raha - meie töötajatel on kõigil oma maja ja jeep).

Ma näen oma tundides, et fantaasia on õpilastel väga piiratud (mul on 5-9.klass) ja kuna ka mängides ootavad õpetajalt seda õiget varianti/õiget vastust, siis hetkel on väga keeruline tekitada neis hasarti, aga ma ei anna alla :)

Tegin mängu zip-zap-zop eesti keele kolme esimese käände kordamiseks (eesti keele võõrkeelena tunnis üliõpilastele, ca 24 inimest). Tegin mängu üsna tunni alguses, enne seda tegin ühe teise mängu, mis aktiviseeris sõnavara, mida sai siis hiljem zip-zap-zopis kasutada. Mäng käis siis nii: näiteks sõna laps (zip): lapse (zap): last (zop) ja siis sai uue sõna valida. Läks toredasti, ehkki plaksu saatmisega on nad natuke laisad. Mõned osalejad näisid mängimise suhtes üleolevalt meelestatud, aga ma ei lase end sellest segada, pigem just saadan võimalusel järje neile ja ei lase neil eralduda. Üldiselt püsis mäng minu hasardil, aga kui keskele oli vaja tulla ja eksitud vormid uuesti öelda, siis ikka tuldi kaasa (või vähemalt korrati vorme). Minu arvates aitab zip-zap-zop väga hästi mingeid olulisi vorme harjutada. Ilmselt mängin seda veel omadussõna võrdlusastmetega, verbi infinitiividega jms.

Kopeerin oma moodlisse antud vastuse siis ka siia:

Anna ja võta.

Kasutasin esmalt mängu "Anna ja võta", selleks, et harjutada lastega tähelepanu ja teistega arvestamist, teiste mõistmist ja kannatlikkust. Esialgu liikusime vaikides. Juba teise mängukorra alguses muutsin ära reegli, et koguaeg peab keegi liikuma ja lubasime endile liikumise vahele juhusikke pause, millal mitte keegi ei liikunud (need tegid omakorda liikumise rütmilisemaks). Kui klassis on mitu väga aktiivset ja enesekindlat ning liikumishuvilist ja kiirelt reageerivat last, siis juhtus muidu, et mõned lapsed ei saanud üldse liikuda (kes väga tahtsid). Samuti tõin üsna pea sisse reegli, et mäng ei saa läbi enne, kui kõik on vähemalt ühe korra liikunud, sest klassis on ka selliseid lapsi, kes võimalusel passiivseks jäävad (häbelikud ja pelgavad).

Kasutasin seda mängu ka eesti keeles häälikuliikide kinnistamiseks. Nüüd võis liikuda ainult sellel ajal kui ütlesid (helilisi häälikuid kõlavalt ja pikalt, kuni õhku jätkub; helitud häälikud ainult alustasid liikumist) a)täishääikut, b)kaashäälikut, c)sulghäälikut. Iga kord leppisime enne kokku, milliseid häälikuid kasutame seekord ja kordasime need häälikud üle. Häälikut ei tohtinud mängukorra jooksul muuta (st et kui liikusid 3 korda, siis kasutasid kõik korrad sama häälikut).

Teine (raskem) variant on selline, kus uuesti liikumiseks pidid mõtlema samast liigist uue hääliku. See variant "taltsutas" veidi mõnesid muidu aktiivseid liikujaid ja jättis aega ja ruumi nendele, kes vajasid liikumise alustamiseks väikest kogumismomenti. Kolmas (kõige raskem) variant on selline, kus liikumiseks ei tohi korrata ka neid häälikuid mis on kõlanud kellegi teise suust.

Mäng toimis minu arvates minu klassile kohandatud reeglitega väga hästi. Kui mitte võtta eesmärgiks häälikuliikide kordamist, soovitan ikkagi katsetada liikumist helisevate häälikutega. See aitas lastel (minul 2.klass) paremini tajuda ja märgata kas keegi ja kes liigub ning kuna ta seisma jääb. Samuti olid häälikud abiks nende laste puhul, kellel on muidu raske lõpetamiseks õiget momenti leida, liikumine sai häälikuga läbi siis kui õhk hääliku kõlamiseks sai otsa (mulle tundus, et see oli väga toetav).

Kasutasin mängu tunni alguses ja pärast mängu oli hea tunniga jätkata nii sellisel juhul, kui korratud teadmisi sai kohe kasutada silbitamise reegleid rakendades, kui ka siis kui edasi läksin teise teemaga. Minu klassikollektiivile tuleb selle mängu aeg-ajalt mängimine kindlasti kasuks. Ja eriti võib see mäng aidata õpetajal (nt aineõpetajaL), kes nende konkreetsete lastega iga päev kokku ei puutu, kiiremini nende laste olemuste, harjumuste ja piiridega tuttavaks saada (eriti kui katsetada nelja erinevat varianti: hääleta ja häälikutega 3 raskusastet).

Veel kasutasin "Zip-zap-zop-i" silbitamise harjutamiseks ja lasuete moodustamise harjutamiseks (raskusaste 2: õpetajana andsin ette, mitu sõna peab lauses olema; raskusaste 3: õpetajana annan ette mitu sõna ja millistest sõnaliikidest peavad lauses olema).

"Mis saab edasi?" võtsin kasutusele, kui alustasime kella õppimist, täistundide õppimiseks. Võtsime teemaks päevaringi. Kohandasin mängu oma klassile mõeldes nii, et klassi ees ei olnu düks tegevuse etendaja vaid kõik koos ringis. Seisime ringis ja igaühe ülesandeks oli jätkata juttu lausega "Kell on (kellaaeg, mille õpetaa oli jälle tunni võrra edasi nihutanud) ja ma (väljamõeldud tegevus, mida jutu tegelane võiks sellisel kellaajal teha) (Nt. "Kell on 7 ja ma pesen hambaid.") ja matkida liigutustega tegevust. Terve klass kordas ringis näidatud liigutust kuni mina õpetajana küsisin "Mis saab edasi?" ja keerasin kella tunni võrra edasi. Järgmine laps pidi nüüd jätkama "Kell on (kaheksa) ja ma (nt. sõidan bussiga koolit)." koos liigutusega. Jne, kuni sai täis 24 h. Osades lastes tekitas mäng palju elevust ja osadel oli raske oodata oma korda, eriti, kui mõni laps mõtles veidike kauem, aga üldiselt läks hästi ja usun, et sellest oli abi jätmaks meelde, et päevas on 24 h ja kella tunniosuti teeb 2 tiiru. Täistunnid on ka peas. Konkreetseid probleeme ei esinenud, aga kuidagi saaks seda mängu kindlasti veel sujuvamaks ja hõlpsamaks muuta... (Idee sain eelmisel koolituspäeval kolleegilt, kelle juhendamisel proovisime omas rühmas aastaringi sarnaselt läbi teha)

Võtsin oma 4. klassiga tähelepanu alla mängu „Anna ja võta“.

Alustasime liikumisest. Oleme oma klassi pingid nii ringi seadnud, et lapsed istuvad gruppides ja laudade vahele, klassi keskele, on tekkinud mänguala. Seal me siis liikusimegi. Selgitasin reegleid. Kõigepealt liikusime läbisegi ringi. Plaksu peale kõik jäätusid. Edasi liikusime ühekaupa. Huvitav oli vaadata, et ka üsna tagasihoidlikud lapsed soovisid liikuda. Arvasin alguses, et nad ei julge, aga kuna me olime üsna tihedalt koos, siis tundub, et nad said sellest julgust. Nad ei pidanud kuskile eraldi esile tõusma, vaid said kõndida teiste vahel.

Tegin vahepeal stopi ja lasin lastel rääkida kuidas nad ennast mängides tundsid. Arvamused olid järgmised: ei olnud kindel, millal võin liikuma hakata; ei tea kas ikka võin praegu liikuda või liigub keegi minuga veel; tema liigub kogu aeg teistega ühel ajal; olin rõõmus kui sain liikuda; mul oli ükskõik, ma ei tahtnudki liikuda.

Ühes järgnevas eesti keele tunnis proovisime mängu lugemisega. Valisin pala, mida olime kord juba lugenud. Seletasin reegleid, lapsed läksid kohe väga elevile ja olid ootusrikkad. Alustasime lugemist. Alguses oli tunda, et keegi ei julge üle võtta, aga ära anda ka ei tahetud. Mida lause edasi, seda paremaks läks. Mõni õpilane tahtis kogu aeg üle võtta, mõni ei julgenud kordagi. Kui pala lõppes, oli esialgu üksmeelne arvamus, et võiksimegi alati nii oma õpikutekste lugema hakata. Palusin lastel endil arutleda kas nii saab alati lugeda ja nad jõudsid järeldusele, et kui tahad sisust midagi aru saada, siis peab kõigepealt ikka mõttega lugema. Sellise „anna-võta“ lugemisega sisust aru ei saa.

Lõpuks jõudsime loo jutustamiseni. Klassi ette läks 5 õpilast. Ülejäänud klass mõtles muinasjutu pealkirja. Alguses oldi veidi ebakindlad, aga kui lugu juba jooksma hakkas, siis oli tunda, et ka üleandmine, -võtmine hakkas sujuma. Pigem anti üle kui võeti, aga kui võeti, siis lasti eelmisel ikka lause korralikult ära lõpetada. Poole lause pealt naljalt üle ei võetud (sama märkasin ka lugemisega).

Kokkuvõtvalt ütlen, et kõik need mängud, mida olen oma klassis mänginud on aidanud kaasa sellele, et julgetakse üksteisega rohkem suhelda ja klassi kokkukuuluvustunne on kasvanud. Me teeme koos!

Tere!

Katsetasime täna 10. kl emakeeletunnis loo rääkimist. Arvamusküsitluse teema kokkuvõtteks kirjutasin tahvlile 17 teemaga seostuvat sõna. Klassis on õpilasi 28. Lootsin, et jutustades keskenduvad nad rohkem oma muljetele, tegelikult jälgisid esimesed jutustajad liiga kramplikult etteantud sõnu ja poole klassi peal oligi tahvel puhas. Lugu jätkus pärast seda palju vabamalt ja loogilisemalt, kuigi sisuliselt hakkasid mõtted tänavaküsitluse läbiviimiseks valmistumisest ja etappidest nii ka korduma. Mõni sõna leidis eeldatavast kohast sootuks erineva positsiooni, kuigi pärast vabas arutluses meenus küll, et näiteks viis pidi olema vastajate arv, mitte koos tegutsevate klassikaaslaste hulk jne. Vähemalt loo alustaja ja lõpetaja tajusid kenasti ära, mida neilt oodatakse.

Edaspidi saamegi tähelepanu pöörata sellele, et sõnade kustumiskiirus pole esmatähtis, vaid lugu kui tervik.