Koha maalimine või eseme kasutamine tunnis

Tulin esmaspäeval peale vaheaega esimesse kunstitundi ja ... meenutasin, et õpilastel jäi veidi veel lõpetada eelmisel korral alustatud natüürmorti. Sellesse kuulunud lilledest ja puuviljadest polnud mul aga muud järel kui üks eriti kärbatanud õun. Võtsin siis selle õuna ja tõstsin klassi ees üles, öeldes, et "meie eelmise korra natüürmordiga läks nüüd niiviisi". Naersime koos pruunikstõmmanud õuna üle ja otsustasime mälu järgi ja fantaasiat kasutades pildid lõpuni maalida.
Väikeste 2. klassi õpilastega oli meil teemaks Tallinna vanalinn ja Vana Toomase legend. Meisterdasin mustast paberist vuntsid ja ilmusid neid näo ees hoides klassi ette. Saime kõik palju nalja, pärast seda vaatasime fotosid Vana Toomasest ja Raekoja platsist ja lastel tulid lõpuks väga lahedad tööd oma väljamõeldud seiklustest Vana Toomasega. Kes pakkus Vana Toomasele Vana Toomase jäätist, kes lendas õhupallil talle külla. Igatahes kõigil Toomastel olid vuntsid ees!

Vaadake pilte: https://www.flickr.com/photos/135460359@N05/22554152411/in/album-72157658828781930/

https://www.flickr.com/photos/135460359@N05/21920231094/in/album-72157658828781930/

https://www.flickr.com/photos/135460359@N05/22517005236/in/album-72157658828781930/

Tore tunne jäi pärast, kahjuks polnud aega midagi väga erilist välja mõelda, aga esemete kaasavõtmist tahaksin kasutada küll palju rohkem ka edaspidi. Lapsed muide ka katsetasid mu vuntse enda peal, mängimine on nende meelest alati tore.

Kuna koolivaheajal ja järgmisel nädalal seoses koolitustega ma tunde õpilastele ei andnud, siis jagan ühte varasemat kogemust. Kasutasin parmupilli tunnis "Õpistiilid", kus õpilased said kindlaks teha, kas nad on rohkem auditiivsed, visuaalsed või kinesteetilised. Peale töölehtede täitmist ja oma  peamise õpistiili välja selgitamist tuli praktiline osa. Parmupilli sai kõigepealt koti sees katsuda seda vaatamata ja ära arvata, millega võiks tegu olla. Pärast sai pilli heli kuulata ja parmupilli vaadata ja seda joonistada. Kõige rohkem tekitas elevust pimesi ära arvamise osa, sest koti sees olevat parmupilli ei olnud kerge kindlaks teha. Tundus, et lastele selline mänguline osa meeldis.

Peale koolivaheaega töötasin ainult kolmel päeval ja kõigis kolmes klassis (7.-9.kl) olid matemaatikas parasjagu  sellised teemad, et raske oli mingit eset teemaga seoses kasutada. 7.klassis oli tunniteema ratsionaalarvude korrutamine (sama- ja erimärgilised arvud) ning seal kasutasin koha maalimist - näit. samamärgiliste  arvude korrutamisel on tulemus positiivne arv:  sõbra (+)  sõber (+)  on sõber (+) ning  vaenlase (-)  vaenlane (-)  on sõber (+); sõbra (+) vaenlane (-) on vaenlane (-) jne. Proovisime siis üksteisele sõpru ning vaenlasi mängida, oli lõbus.

Olude sunnil tuli mul viimasesse tundi kaasa võtta oma 3aastane tütar. Ausalt öeldes olin mures, kuidas niigi hajevil ja väsinud koolilapsed minu rahutu põnniga lepivad ja mis sellest koolitööst üldse välja tuleb.

Ühesõnaga kasutasin 2.klassi matemaatika tunnis "esemena" oma last. Tunni teemaks oli kordamine ning erinevate nuputamis- ja loogikaülesannete lahendamine.

Juba sissejuhatuses tuli Kaisa mulle appi, kui tahtis kangesti matemaatikale kohaselt numbreid öelda. Mängisime nii, et Kaisa on numbrimasin ja ütleb teise liidetava, esimest liidetavat näitasin numbrikaardil. Kolme kiire vastuse eest sai õpilane 15sek  vaikida , et teised sõna saaksid. Arvutamine läks ludinal. Õnneks tüdines mu laps sellest ruttu ära ja me saime töölehel kirjalikku arvutamist  teha. Mõni õpilane jõudis ja pranglida, kuid ....

Kaisa mängis ruumiliste kujundite õppevahenditega ning nende kolin oli märguandeks järgmise ülesande ehk geomeetriliste kujundite kordamise juurde minekust. Lapsed olid õhinal ning tahud, nurgad, põhjad jne said ka meelde tuletatud ja üle loetud.

Koos ehitati paberist kuupide torn ning kolisevad kujundid läksid peitu. Paberist kuupidega me Kaisa mängima jätsimegi.

Tekstülesandeid lahendasime ühiselt smart tahvli ees liigutatavate piltide ja arvude abil. Siin kasutasin ka tekstülesannetes kujutatud keskkondade loomist klassi: pood ja kaubad, kogused, hinnad….. Tundus, et õpilastele meeldis erinevaid riiuleid ette kujutada ning sealt kaupu võtta ning mujale asetada ning  arvutada, kus kui palju lõpuks näiteks mobiiltelefone müügis on.

Viimaseks tekstülesandeks oli : kui noorem vend läheb kooli 10 minutiga ja vanem vend 7 minutiga siis kui kiiresti jõuavad nad kooli koos tulles?

Õpilased püüdsid esialgu 10 ja 7 liita-lahutada. Päeva „päästis“ taas Kaisa. Tõin näite, kus ülesandes olid tegelaseks üks meie maja õpilane j a Kaisa ning nende teekond kooli….

 Siin arvas noormees, et kui Kaisal lasta üksi kodust kooli tulla, siis kulub tal selleks kolm päeva ja siis võib ka juhtuda et tuleb koos politseiga…

 Tund oli väsitav, sest pidevalt jälgisin oma „eseme“ liikumist ja  püüdes teda kaasata, jääda tunni teemasse....

 Arvan, et tema kohalolek tuli tunni õnnestumisele pigem kasuks, sest päeva viimase, viienda tunni ajal oleks muidu olnud õpilasi raskem matemaatika-lainele kaasata.

Tere,

 Katsetasin rekvisiidi varianti 9-nda klassi ajalootunnis, tunni teemaks oli  "Diktatuurid Euroopas".

Nimelt võtsin kaasa kunagi ühele natsi- sõdurile kuuluva kiivri -kuuli auguga (oli võimalus ka nahkmantel kaasa võtta, aga kahjuks oli sinna paar ebaviisakat sõnumit peale soditud, ei sobinud kuidagi klassi ette viia), lisaks kiivrile võtsin kaasa veel meeste nahkkindad. Joonistasin tahvlile kaks kätt (sümboliseerimaks karmi käe valitsemisstiili).

Kuna 9-ndas õpivad ainult noormehed, muutusid kiivrit nähes väga elevaks (lasin kiirvri ka nö ringile). Nahkkindaid kätte pannes, seletasin karmi käe valitsemisstiili põhilisi tunnuseid ja etteruttavalt rääkisin põgusalt inimsusevastastest kuritegudest.

Leian, et kui poistes tekitas kiiver kui ka nahkkindad niivõrd palju elevust, oli igati põhjust kuulutada tund kordaläinuks.

Võtsin viienda klassi loodusõpetuse tundi kaasa lestad, ujumismaski ja -toru. Mõttes oli ilmuda tundi kalipsos, kuid seda õnneks ei olnud käepärast ja arvata võib, et selle väljakandmiseks poleks mul siiski julgust jagunud. Teema oli organismide kohastumine eluks vees ning tundi alustasime arutlusega, kas ma saaksin oma varustusega vette kolida ja seal ellu jääda. Esemete abil võtsime jutuks veeloomade hingamise, liikumise, nägemise jm.

Uuel veerandil alustasime jäägiga jagamise õppimist ja selleks tarbeks võtsin kodust kaasa poistele lego klotse ja tüdrukutele nööpe. Jagasin igale lauale paaritu arvu esemeid ja palusin pooleks jagada. No kuidagi ei tulnud kahte võrdset arvu. Arutasime ja jõudsime siis üheskoos järeldusele, et see, mis üle jääb ongi jääk ja seepärast ongi jäägiga jagamine, et arv ei jagu täpselt.

Ainega sidumine ja esemete valimine polnud raske, tunniteema jaoks mõtlesingi, et hea näitlikustamise vahend on mingid väiksesd asjad, mis ei jagu täpselt, siis saab kohe oma käega läbi proovida. Kasutasin näitlikustamist kohe tunni alguses sissejuhatusena teemasse. Õpilased arvasid alguses, et nüüd läheb robootikaks ja ehitamiseks, kuid nad polnud väga pettunud, kui me ikka loendama hakkasime ja mitte mängma. Tund oli elavam ja õpilased aktiivsemad, kui lihtsalt suulise seletamise ja tahvli kasutamise korral. Mul oli ka hea meel, et ka kõige suurema õpiraskusega poiss kohe esimese korraga aru sai, kuidas asi toimib ja koges ahhaa efekti.

Katsetasin mõlemat meetodit. Gümnasistid kujustasid  Balzaci "Isa Goriot" lugemise järel romaani tegevuspaika. Õpilaste sõnul muutusid nende meeled erksamaks ja nad olid kõigi meeltege tegevuskohta tunnetanud. Lõbus oli.

Põhikooli ülesanne kasvas välja spontaanselt, nimelt said nad ülesande kirjeldada minu töölauda, Päeva lõpuks oli lauale kuhjunud palju pabereid, vihikuid jne.nimetasin selle  natüürmordiks. Väga leidlikult oli üks õpilane paberilasu nimetanud valgeks voodilinaks.

Kasutasin saksa keele tunnis perekonnaga seotud sõnade õpetamiseks koha maalimist. Alustuseks olin tahvlile joonistanud suure diivani, mis pool tunnist lihtsalt ilma igasuguse tähelepanuta tahvlil seisis. Kui jõudsin antud teemani, kirjeldasin oma vanematekodu tuba (kus miski diivani suhtes asetseb) ning seejärel kirjeldasin õpilastele, kes mul seal diivani peal tavaliselt istuvad ja kus/kuidas täpsemalt (veidi pereliikmeteks kehastumist ja mõned lühikesed mälestused lapsepõlvest vürtsitasid juttu). Pereliikmete sõnavara oli konkteksti abil hästi mõistetav ja mulle endale tundus küll, et neile jäid uued sõnad selle meetodi abil kergesti meelde.

Valisin koha maalimise (ka rekvisiite), mida kasutasin ühes linnalaagri tunnis (1,5 h). Osalejad olid 1.-2.-klassi lapsed. Tegime erinevaid mänge ning vaatasime ühte lMatsalu loodusfilmide festivalil osalenud loomade kohastumusi tutvustavat lühifilmi. Tunni teema oli "Loomade erinevad kohastumused." 
Mängu alguses said lapsed paari peale 2-3 looma pildi nn "tema oskusega" (nt vihmauss-elan maa all; jääkaru-mul on väga soe valge kasukas; valgetups-marmosett-elan kõrgete puude otsas jne). Loomi oli igast loodusvööndist. Istusime põrandal, patjade peal ning kujutasime ette, et elame ühel väljaõeldud saarel. Seejärel hakkasin kirjeldama, kuidas saare elutingimused hakkavad muutuma. Maalisin lastele järjest ette muutuste jadana erinevate loodusvööndite klimaatilisi tingimusi, taimestikku, seal elavaid loomi jne. Lapsed pidi näitama, kelle loomad sellistes tingimustes saavad elada. Seejärel arutasime, mis on tema kohastumused seal toime tulekuks. Niiviisi maalisin elavalt neile kõikide põhiliste loodusvööndite tingimused ette  ning nemad pidid pakkuma, millistele loomadele on see sobiv elukeskkond. Mäng lõppes kokkuvõttega, kui kõik loomad olid leidunud eluks sobivad tingimused
Õpilased reageerisid väga hästi, näha oli, et fantaasia läks tööle ja nii minul kui nendel oli lõbus. Pärast tundi jäi väga hea tunne. 

Kasutasin kääre 9. klassi ajalootunnis. Teema oli Molotovi-Ribbentropi pakt. Õpilased lõikasid eelnevalt täidetud kontuurkaardid vastavalt MRP salaprotokolli kontrolljoonele pooleks. See teema pole laste jaoks ülemäära keeruline, kuid selline selge ja lõplik poolitamine andis MRP mõistmisele mingi emotsionaalse lisaväärtuse. Igatahes tunni lõpupoole, kui grupitööna tuli anda hinnang salaprotokollile ja selle tagajärgedele (näiteks Eesti saatus), olid õpilased oma seisukohtade avaldamisel aktiivsed ja asjalikud.  Mulle tundub, et käärid töötasid, st lõikasid päris hästi.

Koha maalimist olin kasutanud varem. Tänuväärne võte näiteks rehielamu kirjeldamisel, kus nutikamad lapsed on hoiatanud isegi kõrge lävepaku ja madala ukseava eest.

Kuna andsin tunde vaid kolmel koolivaheaja-järgsel päeval, ei leidnud gümnaasiumi keeletundides hetkel käsilolevate teemade seast ühtegi väga head antud ülesande läbitegemiseks. Ühes klassis, kus tegelesime piltide kirjeldamise ja sarnasuste/erinevuste väljatoomisega, palusin ise fotosid kirjeldamiseks kaasa tuua. Veidi alla poole õpilasest seda ka tegi. See, kui tema paariline pidi kirjeldama õpilase fotosid tekitas elevust ja ehk jäid ka mõned värskelt õpitud või üle korratud sõnad ja struktuurid nii paremini meelde.

Oma lihtsustatud õppekaval õppiva autistliku õpilasega "mängisime" müntidega. Teemaks kümnelised ja ühelised (liitmine 20 piires järguühiku ületamiseta). Loendasime neid (10 ühesendist ühte tikutopsi, teised 10 järgmisse... tikutops oli siis 1 kümneline, otsisme rahamängust välja ka kümnesendised ning kahepoolse teibi abil kinnitasime need tikutopsidele/hiljem juba kirjutasime peale), arvutasime nende abil. Töötas väga hästi :) Ei hakanudki nutma ega kurtma, et tema ei oska ja numbrid panevad jooksu. 

Eesti keeles oli väike tekst sügisest, siilist ja jänesest. Lugemine edenes, kuid jutustamine ei sobinud vüikesele neiule. Läksime siis parki, otsisme erinevaid puulehti (puude nimetused), vaatlesime sügisvärve. Kunstitunnis laotasime lehed lauale, meenutasime millistelt puudelt neid võtsime ning tegime nende abil frotaaži. Sügiseselt kirjule taustale joonistasime jutus olnud tegelased ja kogu selle tegevuse käigus jutustas õpilane väga hästi :)

Ajaloos olen kasutanud tunni sissejuhatamiseks palju ka nn. pildi sisse minemist :) Viimati 9,klassis suure ülemaailmse majanduskriisi teema juures. Tavaliselt annan pildi paarile. Siis saavad lapsed arutada- mis/kes pildil on, mida nad tunnevad, mida võiksid mõelda, mis seal juhtub.... Tunni lõpus saavad siis kõik uuesti rääkida ja nüüd juba tuginedes uutele teadmistele.

Kasutasin koha maalimist 4. klassi inglise keele tunnis, kus ma jutustasin lastele lastele õpikus olevat lugu. Kõikidel lastel silmad särasid peas ning poisid, kes tavaliselt itsitavad iga asja peale, vaatasid suu ammuli. Mõni aktiivsem laps jagas ka soovitusi ja kommentaare :) Kuna laste keeletase on väga erinev, siis kindlasti aitab koha maalimine nõrgematel õpilastel jutust aru saada, teistele on tegemist aga lisapõnevusega. 

Vaadates laste säravaid silmi ja totaalset tähelepanu, siis tund läks korda 200%.