1) Leia endale rühmakaaslased (rühmas kuni 4 inimest)
2) Tutvu materjaliga ÕPIKÄSITUSTE MATERJAL
3) Pange ühiselt kirja võimalikud stsenaariumid iga õpikäsitluse kohta (4), kuidas õpetaja selgitab lastele, mis on kirjaklamber,› rakendades erinevaid õpikäsitusi. Milline näeb välja tegevus õppetegevus biheivioristlikult, humanistlikult jt õpikäsitluste puhul. Stsenaariumid võtta kaasa 21. märtsi kontakttundi!
4) Õpikäsitusi filmime 21. märtsi kontakttunnis!
Kirjuta siia alla kommentaariks, milliste õpikäsitustega oled ise kokku puutunud oma õpingute jooksul nii üldhariduskoolis, koolitustel või siin ülikoolis õppides? Kommenteeri vähemalt 5 kaasüliõpilase mõtteid.
Tähtaeg: 15.märts
KEL POSTITUS ja KOMMENTAARID SIIA TEGEMATA:
TEE NEED ESIMESEL VÕIMALUSEL ÄRA!
Comments
Pirke Kaljula
Submitted by Pirke Kaljula on Thu, 06/15/2017 - 10:44
Tore lugeda et tegelikult juba ammu rakendati lasteaias kognitiivset õpikäsitlust, kus laps saab ise katsetada ja mõelda. Kahju et üldhariduskoolis oli ainult faktiteadmine tähtis, mis paraku on enamus koolides.
Maria Noormaa
Submitted by Maria Noormaa on Tue, 03/14/2017 - 11:18
Põhikoolis oli minu õpetajate suunaks biheivioristlik õpikäsitlus. Kõige olulisem rõhk oli faktiteadmistel, seoste loomine ja analüüsivõime arendamine ei olnud kuigi oluline, ainult kindlad teadmised. Õpetaja ja õpilase vaheline suhtlus oli autoritaarne, õpetajast lähtuv õpetamisviis.
Gümnaasiumis olid enamus õpetajad, eriti need, kes ei olnud reaalainete pedagoogid, valinud humanistliku õpikäsitluse ja otsustasid lasta õpilastel väga palju ise läbi teha ja kogeda. Õppides multimeedia suunal, pidime põhilises aines ise läbi tegema väga mitmeid etappe filmi loomises enda peal, kui ükskord päriselt hakkasime filmi tegema, siis juba enam-vähem teadsime, millised probleemid ja vastuolud võivad saada komistuskivideks. Õpetaja suhtus oma õpilastesse nagu võrdsetesse, andes pidevalt tagasisidet.
Ülikoolis on minu arvates erisuguseid õppejõude, on neid, kes on valinud biheivioiristliku käsitluse, sest alushariduse õppekaval on mingilmääral vaja ka kindlaid faktiteadmisi ja on ka neid, kes lähenevad teisiti. Humanistlikku ja kognitiivset õpikäsitlust on ülikoolis suhteliselt palju, sest omandatud teadmised kinnistatakse läbi praktika ja läbi kogemise.
Tiiu Tommula
Submitted by Tiiu Tommula on Wed, 03/15/2017 - 13:49
Nõustun selle väitega, et ka minul oli õpetajate suunaks põhikoolis biheivioristlik õpikäsitlus, kus ainus oluline asi ja eesmärk oli luua faktilised teadmised kõigest ja ka et õpetaja ja õpilase suhe oli autoritaarne.
Kristi Rannu
Submitted by Kristi Rannu on Wed, 03/15/2017 - 16:23
Ilmselt gümnaasiumis kogetud humanistlik õpikäsitlus oli suureks positiivseks tõukeks edaspidisteks õpinguteks. Oma kogemustel põhinev õpe on meeldejääv.
Kristel Lusik
Submitted by Kristel Lusik on Wed, 03/15/2017 - 22:04
Nõustun, et ülikoolis on erinevaid õppejõude , kes kasutavad erinevaid õpikäsitlusi. Palju sõltub õppejõust, et millisel viisil kursus omandatakse.
Reti Treimut
Submitted by Reti Treimut on Tue, 03/21/2017 - 23:10
Kusjuures kummaline, et sellist kognitivistlikku ja humanistlikku õpikäsitust kohtab rohkem just kõrgemas haridusastmes kui madalamas. Minu loogika kohaselt peaks see olema pigem just vastupidi.
Kertu Abras
Submitted by Kertu Abras on Tue, 03/21/2017 - 23:24
Olen nõus, et alati ei ole võimalik lasta õpilastel ise luua ja kogeda teadmisi, vaid on kindlad faktid, mida tahes tahtmata pean pähe saama ja sageli ka üsna sõna sõnalt. Seega ei ole võimalik, et kõik õppejõud kasutavad humanistliku ja kognitivistliku lähenemist vahepeal peab omandama ka teadmisi biheivioiristliku õpikäsitluse alusel.
Maire Svaigsne
Submitted by Maire Svaigsne on Thu, 03/23/2017 - 08:47
Maria jutust mõistan kui suur vahe võib olla ikkagi eri põlvkondade vahel ja tõesti võib öelda, et elus peab ennast kogu aeg arendama, sest isegi ei oka ette kujutada, kui huvitavaid asju kuskil toimub ja mida teised teevad.
Grete-Sylvia Soots
Submitted by Grete-Sylvia Soots on Thu, 04/06/2017 - 17:26
Mul on hea meel lugeda, et kõigil inimestel ei jätkunud ka gümnaasiumis "piitsa ja prääniku" võtted. Kui noor on juba valinud meediavaldkonna, siis peab kindlasti laskma tal ise neid meediume ja etappe läbi proovida. Selline mälestus peakski jääma oma kooliajast.
Maria on välja toonud ka selle, et meie ju ise ka õpime õpetajateks, kes peavad teadma teatud fakte ning neid lastele edasi andma, seega mingi hetk võtame ka ise ilmselt biheivioristliku käsitluse mingit moodi kasutusele.
Triin Salin
Submitted by Triin Salin on Tue, 06/13/2017 - 02:46
Minu gümnaasiumi kogemus oli ikka see sama biheivioristlik õpikäsitlus, sest meil polnud suundade valikuid.
Pirke Kaljula
Submitted by Pirke Kaljula on Thu, 06/15/2017 - 10:47
Võibolla nüüd, kui on enamus koolides suunavalik ja õpilastel võimalus valida mõni muu suund kui reaalained, puutuvad õpilased lisaks biheivioristlikule õpikäsitusele ka muude õpikäsitustega kokku, mis oleks minumeelest palju huvitavam ja kasulikum inimese arengule.
Sirli Kahar
Submitted by Sirli Kahar on Tue, 03/14/2017 - 20:59
Põhikoolis oli põhiliselt tegemist biheivoristliku õpikäsitlusega, kus määravaks oli lõpptulemus ehk hinded.
Keskhariduse omandasin täiskasvanute gümnaasiumis, kus põhiliselt kogesin kognitivistliku õpikäsitlust kui ka humanistliku käsitlust. Kaaslasteks olid täiskasvanud inimesed, kes olid oma vabast tahtest tulnud õppima, seega oli kõigil suur õppimismotivatsiooon. Õpetajad aitasid pigem leida seosesid ja õpetasid õppima. Oli ka olukordi, kus õpilane ja õpetaja olid võrdsetes positsioonides ja õpetaja suurelt osalt suunaja.
Hetkel ülikoolis tunduvad olevat segatud kõiki õpikäsitlusi. Olulised on omamoodi kõik, kindlasti ei saa ilma faktiteadmisteta, loovuseta, praktikata. Oluline osa on kognitivistlikul õpikäsitlusel, kuna see kinnitab faktilisi teadmisi ja praktilist osa. Nagu kirjeldatud kognitivistliku õpikäsitluses on õppimine informatsiooni töötlemise ja samas ka uue teadmise ülesehitamise protsess.
Tiiu Tommula
Submitted by Tiiu Tommula on Wed, 03/15/2017 - 13:53
Nõustun, et ka minul oli põhikoolis biheivioristlik, kus määravaks lõpptulemuseks olid hinded.
Mul gümnaasiumis polnud kordagi seda, et ma oleks tundnud et õpetaja ja õpilane on võrdses positsioonis. Pigem ikka autoritaarne.
Nõustun ülikooli koha pealt.
Kätlin Lehmus
Submitted by Kätlin Lehmus on Wed, 03/15/2017 - 18:19
Kuna meie haridussüsteemis on põhikooli haridus kohustuslik, siis on tõesti tegemist enamjaolt biheivioristliku õpikäsitlusega ja olulised olid hinded. Samas gümnaasium meil kohustuslik pole. Meil ka õpetaja alati ütles, et kohustust ei ole, kui ei taha õppida, lahku klassiruumist.
Maria Noormaa
Submitted by Maria Noormaa on Wed, 03/15/2017 - 18:26
Mõtlema paneb see, et kuigi tavagümnaasium ja täiskasvanute gümnaasium mõlemad on ju tegelikult justkui vabatahtlikud, siis ühes koolivariandis suudavad õpetajad kohelda õpilasi võrdsetena ja toetada ning aidata kaasa analüüsivõime arendamisele, kuid teises koolivariandis on ainuvõimalik lähenemine õpetajakeskne, mis on üles ehitatud puhtalt faktiteadmistele.
Ave Rohtla
Submitted by Ave Rohtla on Wed, 03/15/2017 - 22:46
Nii hea on lugeda, et gümnaasiumiharidust on omandatud kognitivistliku ja humanistliku õpikäsitusega. Enamikel siiski kajastub, et teadmiste omandamine oli rohkem faktipõhine ehk kasutati biheivioristliku õpikäsitust.
Ülikooli kohapealt olen Sirliga täiesti nõus.
Reti Treimut
Submitted by Reti Treimut on Tue, 03/21/2017 - 22:59
Täiesti nõus! Ka minul on väga sarnane kogemus ja paraku see millegipärast nii kipub olema, et täiskasvanud õpilastesse suhtutakse justkui suurema respektiga kui noorematesse.
Maire Svaigsne
Submitted by Maire Svaigsne on Thu, 03/23/2017 - 08:54
Sirli mainib korraks, et oli olukordasid, kus õpetaja ja õpilane olid võrdsetes seisustes, siis tulebki meelde, et praegu on väga palju noori, kes ongi targemad kui õpetaja. Ka lasteaias kogesin seda korra, et olin just saanud nutitelefoni ja 3 aastane rüblik nägi seda ja näitas mulle kõiki mänge mida ta oskas mängida ja mina ei teadnud nendest midagi. Väga põnev on alati kui lapsed sind õpetavad.
Diiana Balandina
Submitted by Diiana Balandina on Tue, 03/28/2017 - 21:29
Nii hea on lugeda, kui kellelgi on positiivseid kogemusi keskhariduse omandamisest, aga eks selle taga olegi see, et tegemist täiskasvanute gümnaasiumiga. Igal juhul meeldiv lugeda.
Grete-Sylvia Soots
Submitted by Grete-Sylvia Soots on Thu, 04/06/2017 - 17:37
Ilmselt mängivad rolli selles, millist õpikäsitlust rakendatakse, õppijate vanus ja sellest tulenev arengutase. Täiskasvanute gümnaasiumi võib mingis mõttes kõrvutada ülikooliga, sest mõlemas asutuses õpivad täiskasvanud iseseisvad inimesed, kes käivad seal iseenda jaoks, mitte kohustuslikus korras.
Kristi Rannu
Submitted by Kristi Rannu on Tue, 04/11/2017 - 12:17
Olen nõus Sirliga, et ei saa läbi ilma faktiteadmisteta ja samuti siis ilma kognitivistliku õpikäsituseta.
Pirke Kaljula
Submitted by Pirke Kaljula on Thu, 06/15/2017 - 10:51
Ma ise pole eriti teadlik, kuidas täiskasvanute gümnaasiumist õppetöö käib, seega on tore lugeda, et seal rakendatakse kognitivistlikku ja humanistlikku õpikäsitlust. Nõustun et tegelikult ei saa üheski õppeasutuses hakkama ilma biheivioristliku õpikäsitusega ning minumeelest peaks rakendama kõiki õpikäsitusi.
Ave Rohtla
Submitted by Ave Rohtla on Tue, 03/14/2017 - 22:35
Algkoolis puutusin kokku pigem kognitivisliku õpikäsitusega, kus õpetajale oli oluline, et lapsed saaksid ise katsetada ning selle tulemusena sai nautida eduelamust, mis omakorda muutis õppimise meeldivaks tegevuseks. Kooliteed alustades oli entusiasm ja tahe kõike uut teada saada suurem. Samas põhi- ja keskkoolis oli peamiseks biheivioristilik õpikäsitus, kus olulised olid faktilised teadmised, mille tulemusel tuligi pähe tuupida, et saada positiivset hinnet.
Praegu ülikoolis tunnen, et kasutusel on järgmised õpikäsitused. Biheivioristlik õpikäsitus - tuleb omandada ka faktidel põhinevaid teadmisi, et aineid läbida. Humanistlik õpikäsitus - tähendab minu jaoks õppimist läbi oma kogemuste (praktika). Õpetaja on seal juures toetaja-suunaja. Konstruktivistlik õpikäsitus - õppija on ise aktiivne ja iseseisev, kuid tähtsal kohal on ka kaasõpilastega koostöö tegemine ja suhtlemine.
Tiiu Tommula
Submitted by Tiiu Tommula on Wed, 03/15/2017 - 13:57
Usun, et millegipärast ongi kuidagi välja tulnud, et algklasside õpetajad on pigem rohkem paindlikumad ja valivad selle läbi kognitivisliku õpikäsitluse, mille tõttu on ka enamjaolt õppimine ikkagi meeldiv.
Nõustun ülikooli koha pealt. Õpetaja on pigem ikkagi suunaja-toetaja rollis.
Kätlin Lehmus
Submitted by Kätlin Lehmus on Wed, 03/15/2017 - 18:21
Ave on siin välja toonud iga õpikäsitlust iseloomustava tähenduse, see annab hea ülevaate kõigist nendest.
Maria Noormaa
Submitted by Maria Noormaa on Wed, 03/15/2017 - 18:23
Jällegi tore näha, et algkool on võimaldanud mitte faktidel põhineva õppe vaid kogemustel ja katsetustel, mis minu arvates on väga oluline. Paraku tuleb ka sellest kirjeldust välja, et mingil põhjusel on põhikooli ja gümnaasiumi osas õpetajad võtnud biheivioristliku suuna. Lause, et õpetaja on õppetegevuse juures toetaja-suunaja kirjeldab hästi enamike õppejõudude ja ainete olemust.
Veera Šišova
Submitted by Veera Šišova on Sat, 03/18/2017 - 09:39
Kommentaare lugedes näen, et põhikoolis "tapetakse" kõik, mis oli algkoolis nii hästi alustatud (ma mõtlen entusiasm, meeldiv õppimine jne).
Kertu Abras
Submitted by Kertu Abras on Tue, 03/21/2017 - 23:28
Leian, et minu vaated on Avega väga sarnased. Kasvasin ülesse samade õpikäsitluste alusel nagu tema oma ajalises järjestuses välja tõi. Ave on seletanud väga lihtsalt ja mõistetavalt kõikide õpikäsitluste omadused.
Grete-Sylvia Soots
Submitted by Grete-Sylvia Soots on Thu, 04/06/2017 - 17:29
Tore, et algklassides ikkagi arvestatakse lapse vanuse ja arenguga ega kohe teadmisi pähe tuupima. Kurb on jällegi, et põhikooli minnes muutub see kohe.
Triin Salin
Submitted by Triin Salin on Tue, 06/13/2017 - 02:44
Kahju on tõdeda, et pajudes põhikoolides rakendatakse biheivioristlikku õpikäsitlust.
Sirli Kahar
Submitted by Sirli Kahar on Wed, 06/14/2017 - 18:52
Avel on tõesti hästi erinevad õpikäsitlused kokku võetud, niiöelda puust ja punaseks. Ning kindlasti saan nõustuda ülikooli poolelt, vaja on kõikke, ega me ei tulnud siia aega veetma vaid õppima.
Dini Rätsepso
Submitted by Dini Rätsepso on Mon, 06/19/2017 - 19:03
Ave sinu näidis konstruktivistlik õpikäsitus, kus õppija on ise aktiivne ja iseseisev, kuid tähtsal kohal on ka kaasõpilastega koostöö tegemine ja suhtlemine. Meenutan seda õppeainet, kus ise pean olema aktiivne ja iseseisvalt õppima ( jälgima e-õppe, eDidaktikumi kaudu).
Kristel Lusik
Submitted by Kristel Lusik on Wed, 03/15/2017 - 21:32
Üldhariduskoolides (põhikool ja gümnaasium) puutusin mina peamiselt kokku biheivioristliku õpikäsitlusega – peamiselt faktpõhised teadmised ja hinnete andmine kodutööde eest. Koolitustel ma väga palju veel käinud pole. Ülikoolis olen puutunud kokku kognitivistliku õpikäsitlusega ja vähesel määral ka humanistliku õpikäsitlusega. Enamikes loengutes on kognitivistlik õpikäsitlus ehk põhiliselt tuleb tööd iseseisvalt teha ja selle ees pannakse hinne, lisaks antakse ka mõningatele tehtud töödele tagasisidet. Palju saame ise katsetada ja proovida, mida oleme teoorias läbi töötanud. Humanistliku õpikäsitlust on esinenud väga üksikutes loengutes, näiteks uute õppevahendite katsetamine (tähtis on protsess, mitte tulemus).
Kertu Abras
Submitted by Kertu Abras on Tue, 03/21/2017 - 23:04
Olen nõus loetuga. Leian, et just kaugõppes olles on meil suur rõhk iseseisvatel töödel ja enda arusaamal erinevatest teemadest ja ülesannetest. Seega on tõesti peamised õpikäsitlused, mida ka mina rakendada kognitivistlik ja humanistlik õpikäsitlus.
Jana Vassiljeva
Submitted by Jana Vassiljeva on Wed, 03/29/2017 - 00:32
Nõus, et ülikoolis toetakse iseseisvust ning lisan veel juurde, et tähelepanu pööratakse sotsiaalsete oskuste arendamisele. Tihti õppimise formaadiks esineb koostöö õppimine või paaris- ja rühmaõpe.
Kadri Luiga
Submitted by Kadri Luiga on Mon, 05/01/2017 - 03:23
Nõustun, et ülikoolis on enamikes loengutes palju iseseisvaid töid ja nende eest pannakse hinne. Samas auditoorsetel nädalates on loengutes ka arutelusid ning rühmatöid. Põhikooli ja gümnaasiumi osas oli ka minul peamiselt ikka biheivioristlik õpikäsitus.
Veera Šišova
Submitted by Veera Šišova on Sat, 03/18/2017 - 09:09
Vaadates tagasi tuletan meelde, milliste õpikäsitustega olen ise kokku puutunud oma õpingute jooksul.
Alg- ja põhikool (ca 18 a. tagasi): puhtalt biheivioristlik õpikäsitus. Õpetus oli õpetajakeskne, õpilasele oli oluline häid hindeid saada (positiivsed stiimulid). Kogu uus informatsioon oli nö pähe õpitud, teadmiste omandamine on passivne ning neid ei olnud võimalik praktiliselt rakendada. Minu arvates 9. klassi lõpuks ei olnud üldse selgeid seoseid (e.üldisemaid mõtlemis- ja teadmiste käsitlemisoskusi), milleks on vaja õppida. Põhjendus oli - "tulevikuks tuleb vaja".
Gümnaasiumis hakkab ilmnema kognitivistlik õpikäsitus, õpetaja oli samamoodi keskkonna kujundaja, kuid õpilastele oli antud rohkem võimalust olla aktiivne tegutseja. Õpetajad hakkasid pakkuma projektipõhist tööd, mis oma olemuselt oli väga innovatiivne lahendus. Kuid siiski ka gümnaasiumis oli vähe ruumi, et arendada oma mõtlemise paindlikkust, biheivioristlik õpikäsitus domineerib- mina ei olnud oma teadmiste konstrueerija, omandasin teadmisi, mida anti ette.
TTÜ Magistrantuuris kogesin humanistliku õpikäsitust. Õppejõududega oli dialoog, nemad olid "omad" inimesed, kes olid alati positiivsed. Magistrandina tundsin, et õppejõud on kõigepealt minu kolleeg, kellel on rohkem kogemust ja kes on nõus seda jagada.
Praegu Tallinna Ülikoolis õppides tunnen, et siin on rohkem õppejõudu, kes kasutavad konstruktivistliku õpikäsitust. Muidugi, kaugõppes õppides on seda väga keeruline hinnata, kuid mul endal on selgelt välja kujunenud maailmapilt, millest lähtuvalt ma arendan edasi oma varasemad kogemused, tegutsedes oma huvides. Nii et tegustsen konstruktiivselt ja ülikooli õpetajad on siin pigem toetajad. Ma ise tean milleks ma õpin ja nö konstrueerin ning teen korda oma mõtteid ja teadmisi. Õppimine on teadlik ja huvitav. Mõne aine puhul näeb ka biheivioristliku õpikäsitust, sel juhul õppimine on igav.
Jana Vassiljeva
Submitted by Jana Vassiljeva on Wed, 03/29/2017 - 00:12
Mul oli sama kogemus põhikoolis, kus ma ei saanud aru, milleks on vaja õppida. Ning vastuseks alati sain sama "tulevikuks tuleb vaja"
Grete-Sylvia Soots
Submitted by Grete-Sylvia Soots on Thu, 04/06/2017 - 17:20
Ka mina kogesin üldhariduskoolis (isegi keskkoolis) seda "tulevikuks läheb vaja", mistõttu ma ootan nüüd põnevusega, millal see aeg kätte jõuab. Nõustun, et ülikoolis on lähenemine teine, mõne aine puhul tunnen, et üliõpilane õpib ja õpetab ennast ise, õppejõud on toetaja.
Kadri Luiga
Submitted by Kadri Luiga on Mon, 05/01/2017 - 03:31
Kuigi ma ei mäleta eriti põhikooli aega, siis väljendit "tulevikus läheb vaja" ma mäletan. Õppisin ka selleks, et häid hindeid saada, sest siis olid kõik teised ka rahul. Saan täiesti vabalt öelda, et põhikooli lõpus ei olnud mul veel kindlasti seoseid, et mida milleks ma õpin. Nõustun, et keskkoolis ma samuti omandasin valdavalt teadmisi, mida ette anti, kuigi oli ka kognitivistlikku õpikäsitust juba. Praegu ülikoolis ma tunnen, et ise tean milleks ma õpin. Üldiselt on õppimine huvitav.
Reti Treimut
Submitted by Reti Treimut on Tue, 03/21/2017 - 22:53
Minu mälestused erinevatest õpikäsitusest algavad algkoolist. Siis puutusin enamasti kokku biheivioristliku, aga ka kognitivistliku ja konstruktivistliku õpikäsitlusega. Põhikoolis, ja esmalt ka keskkoolis, kogesin valdavalt siiski biheivioristlikku õpikäsitlust ehk et õpetaja näitas ette ning õpilased pidid järgi tegema nii nagu oli õige. Kuna keskhariduse omandasin lõpuks hoopis täiskasvanute gümnaasiumis, siis on mul sellest kooliastmest olemas ka natuke teistpidine kogemus. Vastupidiselt tavagümnaasiumidele, suhtuti täiskasvanute gümnaasiumis õpilastesse suurema lugupidamisega ning õpikäsitus oli seal pigem humanistlik kui biheivioristlik. Olen aru saanud, et pedagoogikas on oma koht tegelikult kõikidel õpikäsitustel. Ühtegi nendest päris välistada ei saagi. Ent just see tasakaalu leidmine on siinkohal see võtmesõna. Ülikoolis (eriti kaugõppes) õppides on suurem osatähtsus siiski konstruktivistlikul, kognitivistlikul ja humanistlikul õpikäsitusel, ehkki välistatud ei ole ka biheivioristlik lähenemine. Kokkuvõttes leian, et teadmusloome läbi analüüsi, kogemuste ja praktika on õppija seisukohast väga oluline ja tunduvalt efektiivsem kui lihtsalt etteantud mõistete "pähe tuupimine".
Jana Vassiljeva
Submitted by Jana Vassiljeva on Wed, 03/29/2017 - 00:19
Olen nõus, et tasakaalu leidmine on väga tähtis. Samas hea õpetaja on erinevate õpikäsituste asjatundja ning oma töös kasutab erinevaid õpikäsitlusi valides neid konkreetse lapse arengust ning huvidest lähtudes.
Kadri Luiga
Submitted by Kadri Luiga on Mon, 05/01/2017 - 03:36
Väga huvitav on lugeda, et täiskasvanute gümnaasiumis on õpetajatel lähenemine enamasti teine. Ise pole täiskasvanute gümnaasiumis käinud, aga kuna tegelikult ei ole ka tavagümnaasium kohustuslik on natuke kurb, et lähenemine pigem nii erinev on. Tahaksin loota, et praegu on see teisiti, aga pole selles kindel. Kõik taandub muidugi ikka õpetajale, kes peab valdama erinevaid õpikäsitusi ning nõustun, et oma koht on kõigil erinevatel õpikäsitustel.
Jane Möll
Submitted by Jane Möll on Tue, 05/09/2017 - 23:17
Mulle tundub samuti, et tegelikult on mingil määral kõiki õpikäsitlusi vaja, aga tõepoolest - keeruline on selle tasakaalu leidmine. Tasakaaluks ei ole minu arvates kindlasti see, et kõiki käsitlusi on täpselt võrdselt. Nö pähetuupimist tuleb kindlasti rakendada, kuid leian, et mitte nii suurel määral kui seda, et õpilane on ise oma õppeprotsessi kujunemisse kaasatud ja saab ka praktilisi kogemusi ja oskusi saadud teadmisi päriselus rakendada. Ise otsustada, ise vastutada - see on väga oluline eeldus iseseisvas elus hakkamasaamiseks.
Pirke Kaljula
Submitted by Pirke Kaljula on Thu, 06/15/2017 - 10:56
Nõustun täielikult, et pedagoogikas peaks rakendama kõiki õpikäsitusi, ka biheivioristlikku.
Kertu Abras
Submitted by Kertu Abras on Tue, 03/21/2017 - 22:55
Üldhariduskoolis alustasin ma oma teed kunstikallakuga klassist, kus võiks ju arvata, et tegevus toimub lapse loovusest lähtuvalt, mis tihti ka oli. Võin öelda, et enamus tööd koostamisel pidin ma siiski ise leidma, kuidas ja mida teha, seega tihti rakendasid õpetajad selles osas humanistliku õpikäsitlust. Samas olid kõik tegevused siiski suunatud kindla hinde saamiseks, ehk paralleelselt humanistliku õpikäsitlusega rakendus ka sageli tulemuse saavutamisel biheivioristliku õpikäsitlus. Mul on hea meel kuulda, et paljudes koolides juba liigutakse suunas, kus eesmärgiks on kaotada ära tegevused hinde saamiseks.
Ülikoolis on olnud mul hea võimalus mõista, milliseid õpikäsitlus viise on üldse olemas ja millist oleks just kõige õigem edasises töös rakendada. Samuti pakub ülikool mulle palju praktilisi aineid ehk enamjaolt on minu õppetegevus ülesse seatud kognitivistliku õpikäsitluse põhimõtete järgi.
Kristel Lusik
Submitted by Kristel Lusik on Thu, 03/23/2017 - 19:30
Ka minu kunsti aine nägi üldhariduskoolis selline välja. Lisaks nõustun sellega, et on tore, et püütakse ära kaotada tegevustele hinde panemine.
Jana Vassiljeva
Submitted by Jana Vassiljeva on Wed, 03/29/2017 - 00:08
Mul on ka hea meel, et ilmuvad koolid, kus hakatakse loobuma hindamisest. Koolis, kus hind on tähtis stiimul kiiresti tekkib sõltuvus hinda saamise vastu. Selles olukorras ei ole võimalik toetada iseseisvust, enesekindlust, loomingulist, mis on 21. ajastu vajalikud oskused.
Kadri Luiga
Submitted by Kadri Luiga on Mon, 05/01/2017 - 03:40
Pean tõdema, et ka mina sain alles ülikoolis teadmised erinevatest õpikäsitustest. See annab mulle võimaluse tööle asudes neid teadlikult kombineerida, et eesmärgid oleksid täidetud iga lapse puhul.
Jana Vassiljeva
Submitted by Jana Vassiljeva on Sat, 03/25/2017 - 18:28
Lasteaiast mäletan, et õpetajad sundisid teha seda mida ei tahtnud. Võib arvata, et lasteaias tol ajal oli bihevioristlik õpikäsitlus.
Minu kooliaastad kuuluvad biheivioristliku õpikäsitluse alla. Õpetajad täitsid lapsi valmisteadmiste, oskustega, peale seda hindasid meid. Hea hinda saamine oli olulisemaks stiimuliks. Õppimine koolis oli väga kaugel reaal elust. Gümnaasiumi klassides mõned õpetaja üritasid juurutada innovatiivseid lahendusi , õpilastele pakuti võimalust aktiivselt tegutseda, valida teemat lähtudes oma huvidest. Kognitivistlik õpikäsitus väga motiveeris õpilasi, suure huviga tegelasime koostöös ning olime oma tulemustega rahuldatud.
TTÜ-s õpikäsitus sõltus õpetajalt ning ainest. Mõned ained oli sellised, et lihtsal tuli pähe õppida, kuid enamuselt kasutati konstruktivistliku õpikäsitust. Esimesel aastal ülikoolis oli üsna keeruline õppida, ma arvan, et põhjus oli kooli ja ülikooli õpikäsituste erinevuses.
Peale esimest lapse sündi mina olen avastanud enda jaoks Montessori pedagoogikat, kus õpetaja ülesanne on tagada lapsele keskkonda, kus ta saab oma sünnipärast potentsiaali kõige paremini arendada. Montessori pedagoogikas õpetaja tugineb lapse vaatlusele ning oskusele tema arengut teraselt tähele panna. Montessori pedagoogika kuulub kognitivistlikku õpikäsitlusesse, kuid ma arvan, et montessori õpetaja on erinevate õpikäsituste asjatundja ning oma töös kasutab samuti humanistliku ja konstruktivistliku õpikäsitlusi valides neid konkreetse lapse arengust ning huvidest lähtudes.
Õppides teisel kursusel TLÜ-s puutun kokku kognitivistliku õpikäsitlusega, õppeprotsess suunatud mõtlemise ja kogemuste koosmõjul.