14. veebruar - EÕPE

Minu koolitee möödus biheivioristliku õpikäsituse järgi. Olulisel kohal oli toona faktide õpetamine, kõik tuli selgeks saada just nii nagu õpetaja seda oli seda soovinud. Me ei loonud mingisuguseid seoseid ega lahendusi, kõik tegime alati täpselt nii nagu õpetaja ette andis. Tänaseks on asi mõningal määral paranenud, kahju, et mitte kõikides koolides. Vähemasti siin Ülikoolis puutun kokku kognitivistliku õpikäsitlusega, vähesel määral ka humanistliku ja konstruktivistliku õpikäsitusega. Tuleb tunnistada, et on ka aineid, kus õppejõud valis biheivioristliku õpikäsituse, kuid aine oli igav ja ega eriti midagi ei ole ka selles aines pähe õpitust meeles.
Kõik oleneb õpetajast, millise meetodi ja õpikäsitluse tema on valinud. Mina valiksin õpikäsituse lähtuvalt lõpptulemusest, mida sooviksin saavutada. Jälgima peaks ka õppijaid, mõni on loov ja tahab ise teha, teisele aga meeldib, kui on täpselt ette antud, mida ja kuidas tuleb teha. Ise valiksin kognitiivse ja konstruktiivse õpikäsitluse vahepealse. Õppija saaks iseseisvalt uurida ning tegutseda, kuna usun, et sedasi õppides jääb õppijale rohkem meelde. Samas õpetaja peab looma keskkonna, et õppijal oleks põnev ning ta tegutseks hea meelega.

Üldhariduskoolis rakendati üldjuhul biheivioristlikku õpikäsitlust. Õpetaja rääkis teemadest, tutvustas fakte, mida õpilased pidid pähe õppima. Vahel tuli ette ka teisi õpikäsitlusi, eks see olenes õppeainest ja õpetajast. Teatritundides rakendati näiteks kõiki õpikäsitlus, mingil määral oli ka faktiteadmisi, kuid suuremas osas oli rõhk siiski loovuse ja isiksuse arendamisel. Oluline oli et inimene oleks avatud ja motiveeritud ning oskaks tõlgendada ja seostada varasemaid kogemusi ja teadmisi, seeläbi arenes ka mõtlemine. Õpetaja oli loominguline ning enamjaolt suunaja.
Kuid reeglina on siiski üldhariduskoolis faktide teadmine kõrgemal kohal, eks see on muidugi oluline ka, põhiasjad peaksid ju igalühel siiski selged olema.
Ülikoolis on nii biheivioristlik kui ka humanistlikku ja kognitiivset õpikäsitlus. Faktiteadmine on tähtis, kuid samuti on oluline ka enesearendamine ja praktika, situatsioonide läbielamine ning et inimene oleks ise aktiivne osa võtma ja õppima.

Ma pigem ei mäleta enda lapsepõlvest õppimist, arvan, et põhikooli lõpust midagi meenub ja see oli ikka põhiliselt biheivioristlik. Keskkoolis esines juba ka kognitivistlikku lähenemist. Nüüd aastaid peale keskkoolis käimist ülikoolis on konstruktivistlikku, vahepeal mõni õppejõud on kombineerinud erinevaid õpikäsitusi. Oluline osa info talletamisel on praktiline võimalus asju läbi teha. Seda ma omal ajal keskkoolis ei kogenud eriti, vaid käsitöö tunnist meenub praegu praktiline pool. Seega on mul hea meel, et praegu ülikoolis ikka paljud ained omavad ka praktilist poolt. Lisaks ei mäleta ma keskkooli ajast, et keegi oleks tundud erilist huvi minu kogemuse/arvamuse kohta, et oleksin saanud õpilasena enda arvamust jagada. Praegu ülikoolis aga mitmed õpetajad tunnevad huvi, mis kogemus kellelgi on ja toimuvad erinevad arutelud. Tunnen, et õpin iseenda jaoks, keskkooli ajal oli ikka, et oleks head hinded ja väga oluline oli ka tol ajal, mida teised arvavad.

Minu üldhariduse omandamine kulges kahjuks palju rohkem biheivioristlikus vaimus kui oleks võinud. Muidugi tol ajal ei osanudki muud tahta, sest see oli ju ainus õpetamisstiil, mida tundsime. Õpetaja annab klassi ees valmisteadmised, mis on vaja selgeks õppida. Vastavalt sellele kui hästi sa nad selgeks said kujunes ka sinu hinne. Omandasime neid teadmisi, mida õpetaja oluliseks pidas, üldisemaid mõtlemis- ja teadmiste käsitlemisoskusi need paraku ei kujundanud. Kirjeldasin eelnevalt oma saksa keele õpetajat, kes sundis meid sõnu õppima, kuid vestlusoskus jäi sealjuures teisejärguliseks. Sarnaselt meenuvad ka näiteks füüsika ja keemia tunnid (õpetajad olid erinevad). Kõik tunnid olid täis teooriat, mida siis usinalt õpetaja jutu põhjal endale vihikusse ümber konspekteerisid, aga praktilisest rakendusest ei tekitanud need mingit ettekujutust. Kui siis üks kord nn laboritunnid tulid, kus tuli esmakordselt erinevaid teadmisi praktikas rakendada, siis oli tegu hindeliste (ja sealjuures oli tegu kõige olulisemate hinnetega!) ülesannetega. Kahjuks aga reaalainetes vähe nõrgemad õpilased, nagu ka mina ise, ei suutnudki pähe tuubitud teadmisi päriselt rakendada. Tagantjärgi mõeldes oleksid need õpetajad võinud ju neid õpetatavaid teadmisi kohe praktiliste näidetega ilmsestada, meil endal katsetada lasta (ilma, et kohe oleks tegu hindelise tööga) jne. Aga siis ei kujutanudki ette, et muudmoodi ka võiks.
Muidugi need näited on siis juba natuke vanematest klassidest pärit. Aga tegelikult oli ka algklassides õpetaja see, kes oli klassi ees tark ja rääkis täpselt kuidas asjad on ja meie saime selle eest hindeid. Samas ei mäleta ma algklassidest väga tõrget kooli vastu nii nagu selle tekitasid põhikooli ja gümnaasiumi ajal kõik reaalained. Muidugi olid ka teised ained pigem teoreetilist laadi, kuid nendes oli mul endal natuke lihtsam seoseid luua ja orienteeruda, seetõttu omandasin nad ilmselt ka paremini.
Praktilisi töid tuli rohkem ette loovainetes - käsitöö, kunstiõpetus jne. Ehkki ka seal tuli palju teadmisi lihtsalt pähe õppida. Seega ei saa ma täna kahjuks öelda, et mul oleks olnud üldhariduskoolis mõni õpetaja, kes ei oleks biheivioristlikku käsitlust rakendanud.

Kui läksin oma esimest eriala (reisikorraldus) omandama Tallinna Teeninduskooli, siis oli küll jätkuvalt palju teoreetilisi ja hindelisi tunde, kuid hakkas järjest rohkem tulema ka praktilisi töid, grupitäid, praktikaid, õppekäike jms. Ehk siis lisandus konstruktivistlikku käsitlust.

Nagu ka minu armsad kursusekaaslased eelpool on kirjutanud, nõustun ka mina sellega, et ülikoolis on olnud võimalus kogeda kõiki käsitlusi, samas on suur rõhk iseseisval õppimisel, enesejuhtimisel, ka enesehindamisel, ise vastutuse võtmisel. Meie erialal on väga oluline saada praktilisi kogemusi juba koolist, mitte astuda lõpuks rühma ette oma teoreetiliste teadmistega. Väga tore on, et õppejõud on pannud meid tegema reaalseid ülesandeid, mille läbi olen omandanud õpetamisel enda hinnangul palju rohkem kui teooriat õppides.

Kõige vähem olen oma elus biheivioristlikku õpikäsitlust kogenud just täiendõppel/koolitustel juba täiskasvanueas. Nagu eelnevaltki käis arutelu selle vahe üle kuidas õpetajad suhtuvad erinevalt gümnaasiumiosas üldhariduskoolis ja täiskasvanute gümnaasiumis. Täiskasvanud õppijat koheldakse rohkem võrdväärse partnerina, kellega pigem arutletakse ja praktiseeritakse õppimisprotsessis. Sageli koolitajad ise õpivad ka oma koolituste raames just õppijatelt. Käsitlus on isegi pigem humanistlik. Mulle sobib see hästi, sest koolitused, kus osalen, valin ikkagi selle järgi, mis mulle endale huvi pakub. Seega minu motivatsioon on kõrge, samas on mul alati ka mingi isiklik seotus ja saan ka oma kogemusi jagada.

Minul on lasteaiast ja algkoolist ainult head mälestused ja õpikäsitus oli kognitivistlik ja osaliselt ka konstruktivistlik. Mulle väga meeldis algklassides koolis käia, kuna meil oli armas väike klass ja õpetajate suhtumine oli ka väga positiivne. Põhikooli lõpu klassides ma enam nii suure innuga koolis ei käinud, kuna õppimine muutus raskemaks ja uute lisandunud õppeainete õpetajad oli ranged ja pigem biheivoristliku õpikäsituse esindajad. Loomulikult oli ka selliseid õpetajaid, kes innustasid õppima ja kasutasid oma töös pigem kognitivistlikku õpikäsitust.
Ülikoolis õppides tunnetan ma enamasti konstruktivistlikku õpikäsitust ja lasteaiaõpetajaks õppimisel on see ilmselt ka kõige mõjusam õpetamisviis - õppijad puutuvad kokku uue kogemusega, koondavad sellele oma mõtlemisega ning seostavad sellega oma varasemad kogemused.

Arvan, et olen saanud õppida kõikide õpikäsitluste järgi. Nooremas eas rohkem biheivioristliku järgi ning mida aeg edasi, seda kognitivistlikumaks ning konstruktivistlikumaks on õpikäsitlused läinud. Tagant järgi on hea analüüsida mismoodi õpikäsitlusi rakendati ning mida need minu kui õppijaga tegid (kas muutsid mind paremaks või tekitasid trotsi). Mulle meeldib, et ülikoolis oleme me iseseisvad indviidid, kes vastutavad oma õpingute eest ise ning keegi ei proovi suruda peale ühtset mõtlemist. Seetõttu meeldib mulle vist ka kõige rohkem praegune ülikooli aeg, võrreldes eelnevate kooliaegadega.